Ja viimaseks ta jääbki

Hei, nüüd siis juba Eestist.

Mul on olnud piisavalt aega, et mingite asjade üle mõtiskleda, aga ega see kerge pole. Lahkumine polnud lihtne.

Põhjus, mis oma viimase blogi täna avaldasin on see, et tänasega saab 2 kuud Eestisse naasmisest.

Viimane kuu oli kõikidest kuudest kõige kiirem. Täiesti uskumatu, kuidas üks hetk polnud enam 1 nädalatki alles (,mitte et ma ise sellest aru oleks saanud). Viimane kuu tegin kõike, nägin inimesi ja üritasin mitte kodus liiga palju olla.

Mai lõpus sai kool ametlikult läbi, sest siis algasid eksamid. Eksamid mitmuses, sest need olid kõikides ainetes (v.a kunstis). Kuna minu hinded nagunii ei lugenud, ei hakanud ma oma vabadest päevadest liiga palju aega kordamisele kulutama, v.a juhtudel kui kordasin sõpradega koos. Minu koolis on keskmiselt 40% esimese aasta omadest, kes peavad jääma kordama või koolist lahkuma. Seega need viimased eksamid olid osadele viimaseks õlekõrreks, millest haarata (mitte just liiga hea idee, kui minu arvamust küsida).

Arvan, et parim päev terve aasta jooksul oli viimane, kõige viimane pühapäev.  Olen sellest viimasest päevast juba nii paljudele rääkinud, aga põhiline oli veeta viimased hetked kallite inimestega. Mu kaks parimat (šveitsi) sõbrannat, mu pere ja sugulased ning Paula (ecuadorist) ja Luca olid viimased inimesed, kellega tahtsin koos olla, teiste sõpradega olime juba varem hüvasti jätnud. Kui öö kätte jõudis ja nad pidid lahkuma voolas pisaraid ja ,kuigi ma pole kunagi olnud kalliinimene, ei tahtnud ma neid ega nemad mind lahti lasta. Sellega tuleb meelde midagi…:

YOU BUILD A LIFE FOR 16 YEARS AND YOU LEAVE IT FOR 10 MONTHS.                                YOU BUILD A LIFE FOR 10 MONTHS AND LEAVE IT FOREVER.

WHICH ONE IS HARDER?

Eks ma alati “sain sellest aru,” aga ta tähendus on nüüd kuidagi muutunud.

Šveitsist läksin Berliini lennukiga, mis väljus Zürichist (rongiga u 3-3.5h vahemaa). Hommikul oli äratus liiga varajane, eelmisel õhtul kui sõbrad ära saatsin, pidin kohvri pakkimise ära lõpetama. Kõige. halvem. otsus. üldse. on. pakkida. kohvrit. viimasel. hetkel. kui. tuleb. terve. elamise. kaal. vähendada. 23. kg. peale. Miks ma pole sellest juba õppinud? See öö magasin 3h ja ega Berliinis ka nüüd juba harjumuspärast 8h und kätte ei saanud. Seal oli just kuumalaine ja enamus päevi saime 38 kraadi sees kõrbeda. Üritus ise oli vahva, võibolla oleks see võinud natuke lühem olla (kestis 5 päeva). Viimane öö ei maganud vist keegi, sest kõikidest riikidest inimesed läksid ära eri aegadel ning tuli öelda viimased hüvastijätud. Olin oma soome ja türgi sõpradega ning ajamöödumisest sai aru päikeseloojangu ja -tõusu järgi (jaanipäeva paiku->pime oli kõigest tund või 2). Meie, eestlased läksime bussiga, kõik magasid. Terve bussisõit oli väga vahvalt korraldatud, aga eriti põnevaks läks siis, kui Lätis (Eesti piirist u 30min kaugusel) peatusime MERE ÄÄRES. Sel hetkel jõudis kohale, et ma polnud merd näinud üle 10 kuu ja kui rahustav on vaadata silmapiiri nii, et mingid mäed ei tule vahele! Üle pika aja! Aga Eesti piir…tulime kõik bussist joostes välja, tegime murule suure ringi ja laulsime hümni. Kas oleks veel midagi eestlaslikumat? Sellest hetkest Tallinnani olid emotsoonid nii sassis, et naersime, nutsime, laulsime, pühkisime pisaraid ja naersime vahetpidamata.

Ja siis nägime peresid, sõpru ja kõiki, kes olid bussile vastu tulnud. Ilmselt siin pole kommentaarid vajalikud.

Järgmisel hommikul ärkasin ja olin kuidagi veidralt ärevas tujus. Mind häiris tunne nagu ma poleks kunagi ära käinud, et kogu mu seiklus oli vaid unenägu. See tunne on siiani kuskil kuklas alles. Õnneks olid mu sõbrad mulle kirjutanud ja nädala möödudes hakkasin nende soove/lugusid tasapisi lugema, tõeline pisarakiskuja. Nad jäävad südamesse.

Juttu täiendavad (ja tõendavad) pildid leiad eelmisest postitusest.

Tahan tänada kõiki, nüüd siis viimast korda, kes olid alati olemas ja toetasid. See suur seiklus sai läbi, aga see jääb alati parimaks ning südamesse alles.

Aitäh

BISOUS

Lõpuks siis

 

Hei

Lubasin lisada mõned pildid ja siin need on.

IMG-20190612-WA0005 (1)
Liaga Juani sünnipäeval

bty
Naistemarss Genfis

bty
Paulaga Annecys (Prantsusmaa)

IMG_20190619_160548_804
Tessin (Šveitsi itaalia poolel)

IMG_20190618_135523
Annecy

IMG_20190630_195410_890
Viimane päev šveitsis

IMG-20190621-WA0002
Ärasaatmispidu pere sõpradega

1560407514294
Cailler majas

dav
hüvastijätt YES´il Selini (Türgi) ja Kiisaga (Soome)

screenshot_20190630-200030.png
Jõudsin Eestisse

Screenshot_20190630-200053
Kodus

Lõpp läheneb

ja polegi midagi teha. Juba vähem kui 2 nädala pärast pean minema rongile, et sõita Zürichisse, kust lähen lennukile, et minna Berliini. Berliini kõrval toimub viimane ja hiiglaslik Euroopa vahetusõpilaste seminar, et aastale punkt panna. See saab kindlasti vahva olema, pluss seal on meid kokku umbes 400-500, aga ikkagi on raske oma “Šveitsi eluga” hüvasti jätta. Viimased nädalad pole ma üldse magada saanud, sest kui üks hetk üles ärkan ja mõte jooksma läheb, siis on uni igaveseks kadunud. See on selline veider kahe vahel olek, kus saan osaliselt aru, mis toimub ja teisalt pole aimugi, et aasta on peaaegu läbi. Kas see kunagi üldse kohale jõuab? Alles üks päev rääkisin Anaga (vahetusemaga), et ilmselt pole mulle ikka veel kohale jõudnud, et elan Šveitsis jne. Ja nagu ikka, hakkasin vaatama, mis mu listis veel külastada on viimasel hetkel, seega viimasel ajal üritan võimalikult vähe aega kodus veeta. Ja kuna olen ju juba peaaegu kodus (Eestis), siis räägin teiega (oh mu sõbrad, eestlased) hiljem: mõtlesin, et nüüd pärast seda postitust eesti keelt enam mõnda aega ei kasutaks. Eks näis.

AGA

Õnneks kasutasin kevadkuud hästi ära. Nagu ikka, panen siia kirja mõned tähtsamad sündmused. Viimane kord kirjutasin midagi koorilaulu ja kontserdi kohta. SEE. KONTSERT. OLI. I M E L I N E. või noh, mulle täitsa meeldis :). See oli väga emotsionaalne. Ja kui nägin, et sõbrad ja pere olid kuulama tulnud, siis see oli lihtsalt maailma parim tunne. Eriti kuna see oli esmaspäeva õhtul ja kõik olid väsinud.

Nii. Vahepeal on toimunud 2 YFU laagrit, käisin Zürichis, Montreux´s, mägedes Šveitsi Itaalia poolel, Aet käis külas, käisin sõpradel külas, nad tulid siia ja tegime kooki, natuke aega veetsin koolipingis ka, käisin Maison Cailler´s, muuseumiteööl………..

Kuna keegi ei jõua lugeda detailset kirjeldust kõigest sellest ja mul pole aega nii palju kirjutada ka, siis valisin täpsustamiseks ainult mõned.

1.YFU laager oli vabatahtlik ja kuna see toimus Zug´is, mis on Zürichi kõrval, siis läksin päev varem sinna, et natuke linna uudistada. Rongiliiklus Šveitsis on väga hästi korraldatud ja saab minna kõikjale, kuid see on kallis. Liiga kallis nagu ikka. Seega oli palju kasulikum teha 2 ühes, ega ma liiga kurb nagunii polnud, et üks päev kooli ei saanud minna. Kuna laager oli vabatahtlik nagu juba mainisin, siis oli meid üsna vähe, aga lõbus oli nagu tavaliselt. Selle idee oli veelkord tutvust teha erinevate “swiss” asjadega, nt maadlus. Ja nii me siis maadlesime, see oli kohutavalt naljakas. Öömaja, kui seda saab selleks nimetada, oli üks puutöökoda, kus me liigutasime laudu ja magasime põrandal. Alguses see ei tundunud just kõige ahvatlema plaanina, aga lõpuks oli seegi okei. Õhtuprogrammi kuulusid mängud ja võistlused kahe võitskonna vahel ja lõpetasin kook juustes ja näos ja riietel. Järgmisel päeval läksime kirikusse, et kuulata joodeldamist ja elasin terve teenistuse šveitsi saksa keeles üle, olin väga uhke, see polnudki nii paha.

2.YFU laager oli kohustuslik, et saada juhiseid, kuidas aasta lõpetada. Ja see oli ka viimane kord, kui nägime saksa poole omadega. Kui olime töötubades, siis õhkkond oli tavalisest palju nukram ja passivsem, eks me kõik hakkame midagi taga igatsema. Õhtu lõppedes avasid vabatahtlikud baari, sest meeldetuletus: siin on õlu, siider, vein lubatud alates 16! Ja meil toimus väike bailar vannitoas. See kõlab kahtlaselt (ja nii see ka oli), aga selles majas polnud mujal võimalik valju muusikat kuulata. Ning siis oligi aeg teha kalliring, et hüvasti soovida. See polnudki nii keeruline, kui arvasin, aga ma ei ole valmis seda tegema sõpradega prantsuse poolel või Genfiga.

Praegu on mul veidi vastuoluline olukord, sest koolis on ainult eksamid ja ma saaksin teha asju sõpradega, aga…nad õpivad ja kordavad ja õpivad jne. Isegi kui ma ei leia mitte midagi mingi eksami puhul korrata, suudavad nad ikka kõik hullult stressis olla ja õppida terve päeva. Nad on erilised ja kallid, võtaksin nad kõik Eestisse kaasa. Lõpetasin eksamitega eile, teistel on teha veel saksa keel, millest mina õnneks vabastuse sain. Ja kuna täna (,reede 14.06) on naistemarss ja manifest terve päev, siis see on kõigil vaba. Kuna ilmad on soojad ja õhtud valged, siis inimesed on palju aktiivsemad ja rõõmsamad. Eile õhtul, pärast eksameid toimus “väike grillipidu” (u 40 inimesega) järveäärses pargis. Nüüdseks olen juba harjunud teist tüüpi pidudega, kus mängib hispaaniakeelne muusika ja “tants kestab veel”, aga eilne oli ka täitsa vahva. Pluss, olen terve aasta (väikeste eranditega) olnud taimetoitlane, seega grill-liha…ohlala

Ja siis eelmine nädalavahetus käisime Šveitsi itaalia poolel, mis on lihtsalt imeline. See on uskumatu, kuidas mu sõbrad, kes elavad siin sünnist saati, pole sinna kunagi sattunud. Tõsi ta on, et autoga läheb sinna u 5h, aga kuna meil käis disko peaaegu terve tee, siis aeg möödus kiiresti. Ööbisime mägede vahel ühes ilusas kivimajas, aga enamus ajast veetsime Locarnos, mis on Tessin´is üks tähtsamaid linnu. Järve ääres kõndides on täpselt selline tunne nagu oleks Horvaatias. Sõitsime vesijalgrattaga ja ujusime. Üks ilusamaid paiku Šveitsis, see on kindel.

 

Piltide lisamine võtab alati üsna kaua aega, seega teen pärast seda veel ühe viimase postituse ainult piltidega.

Mulle tundub, et on aeg lõpetada, seega ütlen kõige suuremad tänusõnad neile, kes minuga siin ja seal kaugel kaasa reisisid ja toetasid.

See seiklus hakkab päriselt lõpule jõudma.

Näeme juba varsti, Eestis!

BISOUS, bisous

Midagi muud

Nagu ka pealkiri ütleb, siis üritan seekord kirjutada millestki teistsugusest. Mul on juba pikemat aega olnud peas mõte jutustada oma kogemuse teisest küljest, mida olen siiani jaganud vaid vähestega. Täpsemalt käib siis jutt “vahetusaasta raskustest”. Keeruline on seda teemat selgitada, sest iga inimese jaoks on “keerulised olukorrad” erinevad jne. Igatahes mõtlesin, et kuna olen kirjutanud nii paljudest headest kogemustest, siis saan sekka lisada ka mõned rasked hetked, et tuletada meelde, et kõik pole nii lihtne ja roosiline. Lõppu lisasin väikese “teejuhi” uutele vahetusõpilastele. (Vähemalt üritan abiks olla.)

Vahetusaastale minnes tehakse YFU Eestis korralik ettevalmistus ja see organisatsiooniga on kindel, et õpilased, kes lähevad teise riiki vahetusaastale pole üksi. Samas ei saa nad kõike garanteerida ja päris palju peab ise tegema.

Siia jõudes olin väga segaduses, ega ma sel hetkel sellest muidugi aru ei saanud, sest segadus oli liiga suur. Mulle meeldiks vahetusaastale minnes üks pikk ja üksik lennureis teha, et üleminek nii kiire poleks. Minu puhul oli see üsnagi üksik, kuid liiga lühike, sest magasin kogu lennu. Tegin vahemaandumise Soomes ja nägin eemal kaht teist YFUkat, aga kuna ma olin üksi ja nemad kahekesi, siis ei julgenud ma nendega rääkima minna. Sellele on väga veider mõelda, sest tulin võõrasse riiki, üksi…Pole sellist valikut, et olen liiga arg, et võõrastega rääkima minna. Sellest sain aru muidugi hiljem, asjad lähevad loomulikult ja omas tempos. Nendest kahest soomlasest on nüüdseks saanud mu head sõbrad. Kohver käes, läksin lennujaama ooteruumi ja kõik toimus nii kiiresti. Sain esimest korda kokku oma vahetusperega, pidin hakkama prantsuse keeles rääkima ja YFU vabatahtlikud tegid pilti. Mälestused sellest hetkest pole selged, tundub, nagu vaataksin kolmanda inimesene kõike seda kõrvalt vms. Ei oska seda tunnet hästi edasi anda.

Vahetusaastal on mitmeid etappe, mida tuleb läbida, et aru saada, et jälle üks etapp sai läbitud. Pärast kaht esimest kuud sain aru, et polnud selle ajani paljust veel aru saanud. Olin kogu aeg unine ja väga õnnelik, kui pärast kooli koju puhkama sain minna. Teadsin, et pean sõpru leidma, aga see oli keerulisem, kui tundub. Räägitakse ju küll, et kui oled vahetusõpilane, siis oled huvitavam jms, aga kui keelebarjäär vahele tuleb, siis see pole neile enam nii mugav ja lihtne ning huvi võib kaduda. Minu puhul polnud keelebarjäär  nii hull, enamasti sain igapäevavestlustest kenasti aru, aga vahepeal oli vaja küsimust korrata või ma ei osanud päris hästi ennast väljendada või ma ei mõistnud slängi…Lühidalt öeldes oli minuga keerulisem rääkida kui kõikide teistega. Nüüd saan tänulik olla kõikidele nendele, kes selle aja ära kannatasid ja minu suhtes alla ei andnud, sest nüüd olen leidnud tõelised sõbrad. See kõlab natuke imelikult, aga kui sa pead üks hetk lihtsalt uuesti alustama, siis õpid asja teise pilguga vaatama.

Isegi nüüd on vahepeal raskeid hetki, sest kõik inimesed pole sõbralikud ja mõistvad ja sõidavad teistest üle oma olemuse ja jutuga, aga õnneks minu ringkonnas pole neid palju. Ja siis veel see, et kohalikud sõbrad on mulle tähtsad, aga neil on ka omad sõbrad. Paljud on siin sündinud, kasvanud ja sõpru leidnud kogu elu, seega kui mina tahaks nendega iga hetke ära kasutada, siis nad ei näe seda samamoodi. Sellepärast on hea, et on olemas teised vahetusõpilased, kes mõistavad ja elavad läbi sarnaseid asju, ja on alati valmis kõike tegema.

Ma pole väga emotsionaalne inimene (,vist) ja ma ei nuta tihti, üritan mitte viriseda ka iga asja üle. Aga kui enne jõule polnud meil kuuske, ma polnud söönud ühtegi piparkooki ega kuulnud ühtegi jõululaulu, siis viis see meeleolu alla küll. Ja tundus, et keegi ei hoolinud sellest imelisest ajast. Oehm, kõlab jälle veidralt, kui üritan selgitada kui tugeva hoobi see üksindusele andis. Detsembri algus oli mu esimene ja siiani ainus suur madalpunkt ja sellel ajal ma ei teadnud, et üks sõber elas sama asja läbi, täpselt samal ajal. Ta on ka vahetusõpilane. Nendele, kes lahkuvad tulevikus vahetusaastale ja on sellises olukorras, siis peaks lihtsalt rääkima. Alati on võimalus, et leiad kellegi samas olukorras, koos on kergem. Raske oli see ka sellepärast, et olin hiljuti oma esimesest “segaduse etapist” välja saanud ja mul oli rohkem energiat, et lõpuks midagi teha.

Vahel on tunne nagu mind poleks või minu saavutusi ei hinnata. See ei pea olema vahetusaastal, aga siin on see lihtsalt natuke teistmoodi. Kui mulle annavad nõu inimesed, kellel pole õrna aimugi, mida läbi elan või mis toimub, ja ei saa aru, kuidas ma selle või todaga hakkama ei saa, siis see tekitab nõrga tunde küll. Usun, et vahel pole mõtet suuri nõuandeid jagada, vaid lihtsalt toetada.

Keel. Ikka ja jälle jõuan selleni tagasi. Kuna mu vahetuspere on Colombiast ja vahel on kodus kuulda hispaania keelt, siis saan aru nendest, kes valisid oma sihtriigiks maa, mille keelest neil aimugi polnud/pole. Algus pole lihtne, seda ei tasu oodata. Natuke aega on okei, kui jutust aru ei saa, aga kui see on nii 24/7, siis tekib jälle nõrga tunne ja madalseis. Olen selle läbi teinud, ilmselt mitte nii jõhkralt kui mu osad kaasreisisellid, aga lõppkokkuvõttes on tulemus seda väärt. Uute keelte õppimine ja mõitsmine on maagline, uskumatu.

(Oma vahetusperega jätkates.) Augustis, 2 nädalat enne ärasõitu sain YFU kirja sellest, et mulle leiti ajutine vahetuspere. Ajutine tähendab seda, et paariks nädalaks või kuuks? Ma ei teadnud ja ei julgenud küsida ka. Tegelikult polnud küsimus minus, vaid teistes faktorites, mis lõpuks muutusid ja ma sain jääda. Minu ajutisest vahetusperest sai mu pere ja ma ei saaks õnnelikum olla. See on uskumatu, kuidas mul nendega vedanud on. Seega ei tasu muretseda, peab lihtsalt piisavalt kannatust olema, et see imeline meil ära oodata. Usun, et sellised asjad on lihtsalt ette määratud.

Võib kõlada naljakalt, aga kaalutõusu pole kerge taluda. See on täiesti loomulik, eriti Šveitsis, aga seda mõtlen vaid hetkeni, kus hommikul valitud riided väikesteks osutuvad. Voila, see lihtsalt on nii.

IMG_20190207_121855

Lihtne tõde.

Kõige tähtsam! Ei tasu oma aastat võrrelda kellegi teise omaga!! Iga riik, kultuur, keel, õpilane, aasta, kogemus…on erinev ja pole mõtet vaadata ja mõelda, et kas see on parem või halvem kui teistel. Enne siia tulemist, ma ei tahtnud tegelikult ühtegi blogi lugeda, sest kartsin, et see tekitab kujutluspilte, mis ei pruugi täide minna vms. Seega on kõige tervislikum elada läbi ainult oma kogemust!

 

Väike kokkuvõte tähtsate punktidega ehk uute vahetusõpilate teejuht!! (Kõigest ei rääkinud, aga need on ju ilmselged :/)

  • Kui alguses kõigest aru ei saa, pole hullu, ajapikku lähevad asjad selgemaks
  • Sõbrad on olulised ja proovi leida need õiged
  • Madalseisu ajal leia oma sõbrad ja ürita mitte Eestiga ühendust otsida
  • Usalda oma vahetuspere, nad on sind valinud
  • Ära tekita illusioone
  • Üsna palju peab ise pingutama ja tegema, aga lõpuks on see seda väärt
  • Ürita (nagu mina) pidada blogi või märkmikku või midagigi, sest ausõna, olgu sul superaju või ei, sa unustad
  • Keelega pole lihtne harjuda, aga rääääägi ikkagi, vigadega. Sa teed palju vigu, räägi edasi
  • Tee palju pilte ja naudi väikeseid hetki
  • Mine vahetusaastale!

 

Nagu ma ütlesin, siis “üritan oma blogiga” ka kuhugi jõuda. Käes on mai. Ma olen ikka veel segaduses. Vabandust, aga kas praegu ei peaks veebruar olema?!

Eks mul on jäänud teha veel viimaste kuude põhisündmuste kokkuvõte ja adieu.

Mõtlesin, et oleks ju tore teha üks väike “pärast vahetusaastat” kokkuvõte. Eks näis.

 

Võibolla oli see postitus liiga segane, minu siirad vabandused. Eesti keeles kirjutamine pole mul enam nii tugev kui varem.

BISOUS

Lõpuks siis midagi sellest aastast

Coucou

Kuud on möödunud ja 6.03 sai täis 200 päeva Šveitsis. Viimane kord lubasin kirjutada vana-aastaõhtu peost ja kõigest, mis juba 2019 toonud. Siin see on.

31.12.2018. Hommikul ärkasime vara, et alustada ettevalmistustega ja enne hommikusööki käisime Anaga mulle lumelauda otsimas, sest kohe 1. jaanuaril jätsime Genfi selja taha, et natuke aega mägedes veeta ja lund näha. Ettevalmistused olid mõeldud õhtuseks peoks, mis toimus meie oma korteris. Oodatud oli ligikaudu 20-25 inimest, seega köök oli erinevaid roogasid täis. Need, kes mind tunnevad, teavad, et armastan küpsetada, seega kõik sellised peod on alati teretulnud, kui mulle magustoidud usaldatakse. Tegime Liaga puru-juustukoogi ja siis tegin veel muffineid, mida Ana ja Lia kaunistasid. Nad on kunstis väga andekad, seega lõpptulemusega olid kõik rahul. Külalised tulid 20h paiku ja märkamatult sai korter rahvast täis. Muidugi pandi muusika kohe mängima ja algaski mu esimene latino vanaaastaõhtu. Ei pannud tähelegi kui aeg oli minna kööki, et võtta taldrik 12 viinamarjaga. See on komme on Hispaaniast, et 12 viimast sekundit enne südaööd pannakse igal kellalöögil suhu 1 viinamari ja enne viimast kellalööki peavad need kõik söödud saama. See oli kohutavalt naljakas ja ma ei saanud hakkama, sest juba pärast neljandat viinamarja oli mul suu täis ja natuke keeruline oli neid närida samal ajal kui naersin. Mis seal siis ikka. Sellega oli n-ö rahulik osa õhtust läbi ja ülejäänud öö möödus tantsu saatel. Noored väga tantsida ei tahtnud, aga vanemad nautisid täiega. Viimased külalised lahkusid vist 4-5 paiku hommikul ja ausalt öeldes olin rahul, kui lõpuks magama sain.

Järgmisel päeval pakkisime ja valmistusime, et paariks päevaks sõbra juurde mägimajja minna. Sõit oli pikk ja jõudisme õhtuhämaruses kohale. Olime nii kõrgel, et lumehanged olid suured ja taevas tundus nii lähedal. Arvan, et see oli kõige ilusam taevas, mida olen näinud: nii palju eredaid tähti, imeline. See õhtu oli erakordne ka sellepärast, et sõin oma esimese racletti. See on fondue kõrval teine Šveitsi rahvustoit. Taldrikul on keedukartulid ja väikesed hapukurgid (soovi korral) ja siis sulatatakse juust. Fondue juust on täiesti vedel, aga racletti juustul sulatatakse pealmine kiht ja siis tõmmatakse see noaga kartulite peale. Ja tegevus kordub…sest kõik armastavad racletti. Minagi eelistan seda fondue´le, sest see pole nii raske (fondue puhul juustu kogus, mis märkamatult ära sõin oli hirmutekitav). Õhtusöök kõhus, hakkasime mängima UNO´t ja peagi oligi käes südaöö ja teine jaanuar ja minu sünnipäev. Lisaks mu vahetusperele oli majas veel inimesi, keda ma tegelikult väga hästi ei tundnud (või polnud üldse kunagi varem näinud), aga kõik olid nii toredad ja laulsid ja kallistasid.

Järgmisel hommikul (,kui oli n-ö ametlikult mu sünnipäev) läksime kelgutama. Tavaliselt on eestlased kõik suured kelgutajad, sest meie “mäed” on suusatamiseks pisikesed, aga siin te ei saa seda oma kogemusega võrrelda. Lugu oli selline, et kõigil oli üks kena vanaaegses stiilis puust kelk ja “mägi”, kust alla tuhisesime oli kalju. See oli kitsas rada mäest alla ja eks adrenaliini oli piisavalt. Võib öelda, et see oli üks pikk sõit, mis võttis enamvähem tund või poolteist, et alla kõrvalkülla jõuda. Tagasi üles läksime bussiga. Üks erakordne sünnipäev. Päeva lõpetasime kohustusliku kuuma šokolaadi ja mängudega.

Ülejäänud päevad olime mäel ja suusatasime (,mina olin siiski lauaga). See oli esimene kord üle pika aja, kui lauatasin ja tasapisi hakkas juba tulema. Ja muidugi oli kodune tunne kukkuda lumehange.

6.01-11.01 YFU SUUSALAAGER Meiringenis. See laager oli üks põhjustest, miks valisin Šveitsi. Sõit sihtpunkti oli pikk ja vaevarikas, kõikide kottide ja lauaga, aga lõpuks jõudsime kohale. Elasime ühes pisikeses külas ja suusakeskus oli kohe seal kõrval. Esimesel päeval toimus väike seminar, et rääkida veel kord üle, et läheb hästi ja mis vahepeal toimunud on jne. Esmaspäevast (teine päev) läksime suusatama. Olin väga rahul nähes palju kabiinidega tõstukeid, mitte neid, kus peab ise püsti seisma. Enne oli meid gruppidesse pandud ja need olid väga ebavõrdsed, sest umbes 70% olid suuskadel. Lauatajaid oli nii vähe, et alguses oli meil ainult 2 gruppi: 1)algajad ja keskmised 2)profid. Ega seal polnudki mingit ootamist, lauale ja mäest alla. See ajas ausalt öeldes täitsa hirmu nahka, pole kunagi sellist survet tundnud ja see oli väga ebamugav. 12 paiku tegid kõik pausi, et Coopist ostetud lõunat süüa ja puhata, ja siis algas kõik uuesti. Õhtul mängisime erinevaid mänge, rääkisime juttu, käisime poes, et järgmiseks lõunaks midagi kaasa võtta ja puhkasime niisama. Pesemisega oli natuke kehvasti, sest kolm duši kõikide tüdrukute peale, kes tulevad just mäelt on ilmselgelt vähe. Pluss iga hetk oli võimalus, et soe vesi saab otsa. Aga mulle tundus, et saime enam-vähem hakkama. Kolmas päev ehk teine päev mäel oli minu jaoks natuke kurb, sest eelmine päev olin viimase sõidu ajal kukkunud randme peale ja kui uuesti kukkusin, siis enam püsti ei saanud, sest ranne ei liikunud. Käisin arsti juures, ta pani sideme ümber ja ütles, et see pole täitsa katki, aga ma ei tohi kätt liigutada. Eks ma siis ootasin teisi, et süüa ja siis läksin tagasi majja. Ma pole päris kindel, aga arvatavasti olin palavikus, sest enesetunne oli kohutav, seega läksin magama ja ärkasin 4h hiljem kui teised mäelt tagasi tulid. See nädal ei läinud minu jaoks planeeritult, aga õnneks sain pärast õnnetust veel paar päeva sõita. Viimasel õhtul pidutsesime kohalikus baaris ja kas see on väga imelik, kui ma veel kord mainin, kui hästi tantsivad latino poisid?

18.01 Esimene kliimastreik. Nüüdseks on ilmselt kõik kursis “väikse Rootsi Fifiga” (nagu teda siin kutsutakse), kes pool maailma tagajalgadele ajas ja nõudis, et me liigutama hakkaks, sest varsti pole meil enam kodu, kus elada. Šveits läks sellega kohe kaasa ja Genfis, Fribourgis ja mujal olid tuhanded noored tänavatel suurte loosungitega, et näidata, et päästa meie planeet. Kahju on sellest, et paljud kasutasid seda päeva ära, et lihtsalt koju jääda, aga õnneks nägin paljusid sõpru ka manifestil. Ma polnud kindel, kas osalen või mitte, kuid lõpuks ikkagi läksin Azadéega, kellega koos olen hispaania keeles ja muusikas. Temast on saanud üks mu parimaid sõpru.

Samal õhtul toimus Kara (vahetusõpilane Zurichist) ärasaatmispidu. Tantsisime ja mängisime ja sõime. Tundub lõbus?-oli küll. Veider kui kiiresti ta pool aastat siin läbi sai ja see pani mind jällegi mõtlema nendele kuudele, mis on möödunud nii kiiresti, et ma isegi ei tea enam, mida ma täpselt tegin. Südaöö paiku koju sõites Sally ja teistega tuli bussi peale piletikontrollija: reede õhtul kl 00. Nad polnud liiga sõbralikud ning üks meie seast sai trahvi, mis oli 80 franki, sest ta ostis pileti internetist liiga hilja. Tegelikult oli kõik õige, aga meil ei õnnestunud kontrollijat ümber veenda.

14.02 oh see kuulus valentinipäev, siin sõbrapäevana seda ei tunta. Tagantjärgi saadan suured kallid Eestisse, et tänada mu imelisi sõpru ja muid tegelasi, kes praegu nii kaugel on. Sel õhtul läksime Lia, Ana ja Sallyga Zazi kontserdile. Tundsin ta laule juba varem, aga mind hämmastas ikkagi, kui hea artist ta on. Arena, kus kontsert toimus, oli palju väiksem, kui olin kujutlenud (pool Saku Suurhalli või isegi väiksem), aga meil vedas ning saime esiritta, otse aia taha, niiet kui ta rahva poole tuli, siis olime otse ta vastas. Üsna harukordne kogemus.

Ja siis tuli jälle vaheaeg 16.02-24.02 Ülllatus, üllatus, läksime uuesti mägedesse. Seekord Jurasse, Prantsusmaa ja Šveitsi vahel. Veetsime seal kolm päeva: suusatasime, lauatasime, kõndisime raquette´idega ja sõime (hästi palju). Esimesel päeval kui raquette´idega kõndisime (need on nagu lestad, mis saabaste otsa pannakse, et lume peal kõndida) oli õues nii soe, et arvasin, et sulan sealsamas ära. (Ei mõistnud, kuidas lumi seda ei tee.) Tavaliselt seostuvad mäed ja lumi külma ja jääga, ja sellepärast panin korralikult ja kihiliselt riidesse. Nagu nali, laskus üks vend suuskadel t-särgis.

(Ikka veel vaheaeg.) Reedel sain kokku Azadéega, et jalutama minna, sest ilm oli veebruari kohta väga soe ja selge. Olen siin elanud juba märkimisväärse aja, aga ma polnud isegi tähele pannud, et samas tänavas on väike bubble tea kohvik. Ta oli sellest väga šokeeritud, seega vedas ta mu kohe sinna. Enne oli lihtne, kui ma ei teadnud, et see eksisteerib mulle nii lähedal, aga nüüd on raske mööda vaadata. Ja lisaks kõigele, ei saa ma seda praegu niikuinii tarbida, sest tugeva allergiaperioodi ajal peaksin piimatooteid vältima. Aga õnneks mulle ju meeldibki enesedistsipliini arendada…

26.02-1.03 Otto tuli külla! Ikka veel natuke veider mõelda, et ta oli siin. Näost näkku on täiesti teine tunne rääkida kui Skypes või messengeris. Läksime Anaga talle lennujaama vastu, koolis ma sel päeval polnud, et veeta võimalikult palju aega koos. Tegime “kerge” tiiru ümbruskonnas, või noh, see oli mul plaanis. Kui päeva lõpuks korterisse tagasi jõudsime vaatsin telefonist, et olime kõndinud 20 km. Järgmisel päeval läksime Gruyere´i juustuvabrikusse (,sest šokolaadivabrik oli juba kinni) ja sõime fondue´d. Liiga kiiresti jõudis kätte äraminek.

FIFDH ehk rahvusvaheline inimõiguste filmifestival. Kuna mu vahetusvanemad tegelevad mõlemad filmindusega, siis võtsime festivalist hoolega osa. Kümne päeva jooksul käisin kinos 5 korda ja nägin päris huvitavaid dokumentaale. Eriti huvitavad olid neist 2, sest 1 oli mu vahetusisa film ja mõlema kallal oli vahetusema teinud monteerimistööd. Genfis toimub kogu aeg mingit sorti filmifestival, selle kõrval tundub PÖFF kuidagi nukker, üksik.

Hetkeseis. Täna on 27.märts, õues on soe ja valge ja mul läheb hästi. Jõudsin just koorilaulust tagasi, järgmisel nädalal on meil Victoria kontserdimajas kontsert ja see tõotab tulla huvitav. Kõik laulud on inglise keeles ja enamus neist “West Side Story´st”. Mulle meeldib kooris laulda, aga mulle tundub, et minu koolis Eestis on see paremini organiseeritud, nt siin on meil kooris ainult 4 poissi ja needki pole iga kord kohal. Koolis läheb ka täitsa hästi, Eestiga ei anna võrrelda. Võrdlen seda tihti pigem vaheajaga. Ja peagi loen kooli jaoks kirjandust 3 erinevas keeles, millest ükski pole mu emakeel. (Täpsustan: prantsuse, inglise ja hispaania keeles.) Tegemist jätkub, sest 3 kuu pärast olen juba Berliinis.

 

Aitäh, et võtsid vaevaks siiani lugeda, loodetavasti on sul olnud tore päev. Äkki jaksad natuke pilte ka vaadata?

Järgmise korrani

BISOUS

bty
YFUSKICAMP

IMG_20190111_175403
YFUSKICAMP prantslaste sektsioon

bty
Meeleavaldus

IMG_20190207_121855
Nalja pärast, sest see on paljude reaalsus

IMG-20190228-WA0005
Ottoga Gruyere´is

bmd
ZAZi kontsert

bty
JURAs

Pilk eelmisesse aastasse

bmd
See on Escaladi šokolaad, kus sees on kommid. Selle purustavad üheskoos seltskonna kõige noorem ja vanem

1543903618485
See väike martsipaniporgand oli üks kommidest

mde
Escaladi kostüümijooks Sally ja Paulaga

bmd
Jõuluturg

bty
Jõuluturg

bmd
Piparkoogid. Leiad Sveitsi?

Coucou!

Palju aega on möödunud ja kuidagi lennates tuli 2019. Mõtlesin, et võiks siis kirjutada veidi eelmise aasta lõpust. Viimane postitus oli küll oktoobri kohta, kuid ilmselt on huvitavam kui jätan novembri vahele ja jutustan jõulukuu sündmustest.

2. dets. (,kui mu sünnipäevani oli jäänud täpselt 1 kuu,) nägin und siinsetest klassi- ja koolikaaslastest ja üles ärgates sain aru, et mu uni oli prantsuse keeles. Ma ei näe unenägusid väga tihti, seega oli see üks veider kogemus. Nüüd võin siis öelda, et olen hästi sisse elanud. Nii veider kui see ka pole, täpselt kuu hiljem (kui ööbisime perega mägedes ja magasime ühes toas) ütles mu hostema hommikul, et olin öösel prantsuse keeles rääkinud.

Detsembri algus oli minu jaoks väga raske. Eestis tähendaks see piparkooke, advendikalendreid, lund, jõululaule, päkapikke jne, seega on see midagi, mida ootan igal aastal. Siin pole see nii, õigupoolest polnud siin midagi, mis oleks jõuludele viidanud. Inimesed ei räägi sellest liiga palju ja poes pole isegi piparkooke (õnneks oli palju ehteid ja lasti jõululaule). Koolis pole see ka suurem asi, kõik muretsevad poolaasta eksmite pärast, mis täpselt enne vaheaega aset leiavad. Seega jah, kõik see muutis mu kurvaks ja esimest korda igatsesin Eestit ja kodu.

Elan Genfis ja neil on siin üks suur sündmus: Escalade. Eelmise aasta vahetusõpilane, kes elas samuti siin, seletas selle ilusti ära, seega kopeerin tema teksti: L´Escaladeks nimetatakse pidu, mille tingis Genfilaste võit prantslaste üle 1601. aasta 11-12.detsembri öösel. Just sel ööl kavatses prantsuse kuningas Charles Emmanuel I korraldada äkkrünnaku Genfi vallutamiseks. Uusajal, nagu paljudes teistes linnades (sh Tallinn), kaitses linna müür. Genf väljapoole müüri ei ulatunud. Linna vallutamiseks pidid prantsuse sõdurid ronima üle müüri, mille sees magasid linnakodanikud rahulikku ööund. Rünnak oli nii ettearvamatu, et mitte keegi valvuritest ei pannud ronivaid ega müüri taga olevaid tuhandeid sõdureid tähele. Küll aga kuulis legendi järgi õues toimuvast Catherine Cheynel, 14 lapse ema, kes ründajate vastu kasutas väga omapärast relva. Tulikuuma suppi. Cheynel viskas tulikuuma supi ronivate meeste suunas, tappes ühe nendest. Tekkinud segaduses said olukorrast aru nii müürivalvurid kui ka linnaelanikud, kes oma majadest väljusid ning teistega ühinesid linna kaitsma. Innukusega ja tahtega oma maad kaitsta väljusid lahingust võitjana linlased, kes ajasid prantslased tagasi sinna, kust nad olid tulnud. Sestap peetakse igal aastal detsembris Genfis suuri pidustusi.

Reedel, 7.detsembril tähistati Escalade´i linna gümnaasiumites rongkäigu ja peoga. Igal koolil oli oma teema, mille järgi riietuda ja minu koolis oli selleks “kosmos”. Halloweenikostüüme ei võeta väga tõsiselt, seevastu Escaladist võtab osa enamus koolist. Otsustasime sõpradega, et riietume Star Warsi tegelasteks. (Otsustasin kaasa teha, vaatamata sellele, et pole filmi kunagi näinud.) Minu tegelaseks oli Padme Amidala (,kes teab, see teab) ja ta riietus oli üsna lihtne: üleni valge. Koolis olime ainult esimese tunni ja siis läksime välja tänavale teisi koole ootama. Samal ajal lasti kõlaritest muusikat ja loobiti üksteist habemeajamisvahuga. Rongkäik oli väga kärarikas ja see on uskumatu, kui palju siin noored suitsetavad. Pärast paari tundi suitsupilve sees kõndimist oli süda päris paha ja pea käis ringi, aga muidu veetsin lõbusalt aega. Samal õhtul oli koolis pidu, mis oli tasuline, pluss ukse ees seisid turvad, et keegi alkoholiga sisse ei läheks. Poleks uskunud, et nad seda nii tõsiselt võtavad. Pidu ise oli supertore, seal oli organiseeritud erinevaid tegevusi nagu Just Dance, karaoke, lauamängud, esinejad jm. Tore oli õppida tundma klassikaaslaseid teise nurga alt kui tunnis.

16. dets ja pühapäev. Läksime järve äärde, sest seal toimus “jõuluujumine” (see tõlge on väga halb), millest võttis osa mu hostema. Ta on treeninud septembrist alates ja see oli vajalik, sest veetemperatuur oli 7 kraadi ringis. Kohal oli palju inimesi ja oli näha, et osalejad olid rahul ja energiat täis. Olin väga uhke, sest mu hostema sooritus oli muljetavaldav.

Ja käes oligi kooli viimane nädal aastal 2018.

17.-21. dets polnud tunde, lihtsalt eksamid. Tegelikult oli mu esimene eksam olnud juba nädal varem bioloogias. Esmaspäeval alustasin inglise keele suulisega, mis võttis aega kõigest pool tundi ja tehtud. Teisipäeval jätkasin mataga, mis läks samuti libedalt. Kolmapäeval oli kavas ajalugu ja seda kartsin ilmselt kõige rohkem, sest mu õpetaja on üsna karm, kuid ka see oli oodatust lihtsam. Jäin natuke kauemaks kooli, et sõpradega Mac´ist süüa osta ja aidata neil korrata õigusteadust. Neljapäev oli mul vaba ja sain kokku Maria Lotaga, kes on samuti eestlane, kuid elab siin. Käisime kunstimuuseumis ja jalutasime järve ääres. Mõnus oli vahelduseks natuke eesti keeles lobiseda. Reedel oli eksam keemias ja üks õhtu varem meenus, et mul pole raamatut, mida tohtisime töös kasutada. Plaanisin minna hommikul varem kooliraamatukogust läbi ja see tundus olevat hea plaan, kuni mulle sealt öeldi, et kõik need raamatud olid juba välja laenutatud. Mis seal siis ikka, tegin ilma raatatuta, lihtsalt oma eesti perioodilisustabeliga. Ja siis algas vaheaeg!!

Seesama reede, 21.dets olime sõpradega plaaninud minna uisutama, aga vihmane ilm hoidis meid tagasi. Niisiis veetsin lõuna Netflixi vaadates (seda ei juhtu liiga tihti) ja pärast oli huvi ikkagi midagi teha. Tegin perele jõulukaardi ja jooksin postkontorisse, et see neile ikka 2018 aastal kohale jõuaks. Hiljem tuli külla Azadée (klassikaaslane) ning tegime koos piparkooke. Olime perega varem ka proovinud, aga midagi läks alati viltu. Seekord saime hakkama ja imeline lõhn täitis kogu korteri. See on minu jaoks nii uskumatu, et see oli nende jaoks esimene kord, kui nad piparkooke tegid. Oli juba hilja, aga sellegipoolest läksime veel sõpradele külla. Kui mu jõuluvaheaeg lühidalt kokku võtta, oli see üks suur pidu, sest iga päev külastasime erinevaid sõpru või siis tuli keegi meie juurde. Sõime, tantsisime ja kuulasime hispaaniakeelset muusikat. Tänu kõigele sellele, oli see üks suur tõusuperiood minu jaoks ja see väike langus detsembri alguses oli nagu meelest pühitud.

Üks toredamaid üllatusi, mida vahetusõpilasele teha, on saata talle pakk. Siiani olen saanud 2 pakki ja Kalevi šokolaad ei tee kedagi õnnelikumaks kui vahetusõpilast. Sel korral oli see isegi veel imelisem, sest sain ka jõulu-ja sünnipäevakinke.

Paar päeva enne vanaaastaõhtut saime natuke puhata ja toimetada.

Mul pole vist kunagi nii vaheldusrikast, huvitavat ja väljakutseid esitavat aastat olnud kui seda oli 2018. Ootan juba põnevusega, mida toob teine poolaasta minu vahetusaastast ja 2019. Liiga hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi: Head uut aastat! Bonne année!

Loodetavasti juba lähiajal kriban vanaaastaõhtust ja uue aasta vastuvõtmisest, sünnipäevast ja YFU suusalaagrist. (Põhimõtteliselt kõigest põnevast, mis 2019 on juba toonud.)

Peatse kohtumiseni

Oktoober

Tervitused

Olen silmnähtavalt lükanud kirjutamist edasi nii kaua kui võimalik, põhjuseks on olnud enamjaolt ajanappus. Olen seda vist igas postituses maininud, aga kirjutan veel: aeg möödub linnutiivul. Täna sai täis 3 kuud ja kui mul poleks seda tehnoloogiat, siis ütleksin, et see pole võimalik.

Hilinemisest rääkides võin väita, et Eestis ollakse täpsemad. Enne siia tulekut sain tutvustava kirja, kus räägiti, kui tähtis on šveitslastele punktuaalsus jne. Mina ei ela kindlasti sellises Šveitsis.

PAO- Post Arrival Orientation

PAO oli oktoobri alguses ja see toimus Juras (täpsemalt aux Bois, dans le Jura). Kohal olid kõik vahetusõpilased, kes on Šveitsi tulnud, ehk ka saksa poole omad. Neid on ligikaudu 2-3 korda rohkem, kui meid prantsuse poolel, seega rahvast jätkus. Üritus kestis nädal aega ja kooli ajal (ilmselgelt olin rahul).

Esmaspäeva hommikul asusime Genfi tüdrukutega teele ja pidime 3 korda rongi vahetama. Sellele vaatamata oli teekond ülimalt mugav ja jõudsime kenasti kohale. Esimese asjana tutvustati meile laagrit kolmes keeles, ülimalt naljakas, sest 1. keel oli saksa keel, siis prantsuse ja lõpuks kui nad inglise keele juurde jõudsin, olid kõik asjale ammu pihta saanud. Toad olid väikesed ja meenutasid (naljaga pooleks) natuke haiglat või vanglat, kus 5 nari olid üksteiste kõrvale kokku lükatud. Seega olime toas kümnekesi. Üldine suhtluskeel oli inglise keel, aga kuulda sai ka kõike muud, sealhulgas prantsuse, saksa, jaapani, hispaania, eesti keelt ja palju muud. Kuna kohal olid kõik vahetusõpilased, siis kohtusin lõpuks ka teise eestlasega (Laura on nimeks), kes on Šveitsi saksa poolel. Kui eesti keeles hakkasime rääkima, siis ehmatasime mõlemad ära, kohutavalt veider ja harjumatu tunne. Niisiis rääkisime natuke ja meiega liitus veel üks tüdruk, kes hakkas ootamatult kaasa rääkima. Ta oli eelmisel aastal vahetusõpilane Eestis.

Ei teagi kohe, mida veel kirjutada PAO kohta, viie päeva jooksul võib palju juhtuda. Mulle meeldis väga, et seal polnud wifit ja kuna mobiilne andmeside on kallis, siis veetsin 5 päeva telefonivabalt. Vabastav. Ja sellepärast ei ole mul PAOst ka eriti pilte.

YFUga on üks asi alati kindel: süüa saab hästi. Võib öelda, et päevad olid täis söögi-ja näksipause. Õnneks mõni päev liigutasime ka veidi. Näiteks laagri teisel poolel toimus väike matk. Mõtlesin alati, et olen piisavalt sportlik, aga nagu välja tuleb, siis mitte sellise pinnase jaoks. Ja muidugi oli kohutavalt palav. Ei juhtu just liiga tihti, et oktoobris on tsärgiga palav. Aga vaated, seltskond ja loodus teevad siin kõik pingutused tasa.

Viimasel õhtul pidime oma gruppidega esinema ja tegema midagi, mis võtaks laagri kokku. Minu grupp tegi väikese näidendi ja olime ka ainsad, kes olid nii palju vaeva näinud, aga see oli äge, mis lõpuks välja tuli. Pärast koogisöömist (nagu igal õhtul) toimus ülakorrusel disko, et viie õhtu kookidest saadud kalorid enne naasmist ära põletada. Tantsuplatsil hakkasid kohe silma kõik latinod, kes hoolitsesid ka selle eest, et kõik laulud oleksid ainult hispaania keeles. Kui mõni ingliskeelne laul vahele hüppas, siis oli alati keegi, kes jooksis, et laul ära vahetada. Ja ma arvan, et see on fakt, et latinod tantsivad uskumatult hästi. Pole elu sees näinud poisse, kes tantsiksid nii hästi.

Reedel koristasime, sõime ja lahkusime. Enne rongile minekut tegime ühe suure kallituuri ja oligi kõik. Ootan juba YFU suusalaagrit.

Vaheaeg ja aeg perega (Halloween)

Oktoobrivaheaeg oli samal ajal kui Eestis ja samuti ainult 1 nädal. Juba reede õhtul pärast kooli asusime perega teele Luzerni poole, mida plaanisime avastada teisipäevani. Esimese rongiga sõitmine oli nagu lõbustuspargi atraktsioonil ja inimesed ei saanud vahekäigus sirgelt kõndida. Teised rongid olid õnneks rahulikumad ja normaalsed. Rongijaama oli vastu tulnud Lia sõber oma emaga ja kõndisime kõik koos pimedas Luzernis, mis on muide väga kena ja palju vaiksem kui Genf.

Laupäeva hommikul pärast šokolaadicroissante läksime paadi peale, et lõpuks jõuda Pilatusele. Pildi peal on näha meie teekond, k.a köisraudtee, millel mägirongiga kõrgustesse tõusime.

Image result for lucerne montagne See oli minu esimene kord kõndida pilvedel ja see on kogemus, suurepärane kogemus. See oli nii kaunis, et kõndimine ja hingamine polnudki nii raske.

Järgmisel päeval ründasime sama piirkonda, aga mäest üles rühkisime jala. Muidugi mitte tippu välja, aga siiski piisavalt. See oli tegelikult üks lahedamaid katsumusi sellel vaheajal ja üldse elus. Kui olime sihtkohta jõudnud, tegime väike pikniku ja siis asusimegi juba seikluspargi kallale, mis oli üks põhjustest, miks selle retke ette olime võtnud. See oli väljakutsuv ja lõbus ja samal ajal oli veider vaadata, et pilved olid madalamal. Samal õhtul läksime vanalinna restorani fondue´d sööma. See on põhimõtteliselt kuum sulatatud juust, mille sisse kastad saia või väikeseid kartuleid. See on maitsev, aga nagu kujutleda võib, siis ka raske. Ja kõrvale juuakse midagi sooja.

Esmaspäeval suundusime väikesse linna/külla Sisikoni, kus oli plaanis veeta üks öö. Meie hotelli lähedalt läks üks väike matkarada ja seda mööda kõndisime kõrvallinna. Jällegi väga mõnus: seltskond ja ilm olid parimad. Rada oli veidi looduskauge, aga samas vaheldusrikas. Kui lõpuks kohale jõudsime, sõime järve ääres sillal ja pärast otsisime bussi, et hotelli tagasi sõita. Paraku oli see halvasti reguleeritud ja segaduses otsisime peatust ja bussi üleliia kaua, sest inimesed saksa alal ei räägi ühtegi keelt peale saksa keele? Vahepeal oli veidi külmaks läinud, seega istusime maha väiksesse panka peatuse kõrval ja mängisime kaarte. Õhtu hotellis möödus rahulikult. Mul oli lausa oma tuba ja enne õhtusööki leidsin natuke aega, et vanematega skypes rääkida.

Teisipäev oli põhimõtteliselt terve päev reisi. Kõigepealt sõitsime tagasi Luzerni, kus kõndisime veel enne lahkumist ringi ja siis võtsime ette pikema sõidu tagasi Genfi. Rongid on siin õnneks piisavalt mugavad ja kiired.

Hea, et see reis oli vaheaja esimesel poolel, sest pärast oli veidi aega taastumiseks ja puhkamiseks. Aga reedel, kui oli Ana sünnipäev läksime uuesti kohalikele radadele matkama ja see oli jällegi imeline. Sügis saabus siia hiljem, kui olen harjunud, aga vaheaja lõpuks olid jõeäärsed puud ikkagi värvilised ja sügisesed.

Sellel vaheajal veetsin palju aega perega ja tore on neid rohkem tundma õppida. Vahetusaasta üks tähtsamaid komponente on vahetuspere ja mul on tunne, et olen tõesti loto nendega võitnud. Siin on tegelikult kombeks iga päev veeta aega pereringis ja mul on tunne, et Eestis on seda palju vähem. Aga elu Eestis on ka palju iseseisvam ja hõivatum, seega seda on keeruline võrrelda.

Veel üks viimase aja ettevõtmine perega oli Halloweeni pidu. Tegelikult oli sündmus kalendri järgi kolmapäeval, aga meie tähistasime pühapäeval. See oli super juba sellepärast, et mul oli võimalus veeta pool päeva köögis küpsetades. Tegin pähklivõi küpsiseid ja brownie´sid ja olin rahul. Kodu oli meil ka kenasti ämblikuvõrkudega kaunistatud nagu peab jne. Lia oli kutsunud oma sõbrad ja mina Paula (vahetusõpilane Ecuadorist) ja see oli üks lõbus õhtu. Kõik koos mängisime Libahunti, sõime ja vaatasime filmi. Miinuspool oli muidugi see, et oli pühapäev.

Esimest korda kinos

Oli möödunud juba üle kahe ja poole kuu (minu saabumisest), aga polnud kinno jõudnudki. See on siin muidugi ka palju kallim lõbu kui Eestis. Üks reede siiski jõudsin ikkagi ära käia. Läksime Queeni filmi vaatama, mis oli iseenesest väga hea, AGA…see oli dubleeritud prantsuse keelde ja see ei istunud mulle üldse. Väga veider oli näha tuttavaid näitlejaid vale keele ja häälega, see häiris. Õnneks muusika oli siiski orginaal. Iseenesest jälle üks uus kogemus ja tore aeg sõpraderingis.

Lihtsalt lõbu pärast mõned faktid maast ja ilmast:

  • Siin ei tunta “Ameerika mägesid”, vaid “Vene mägesid”
  • Enamus poed, söögikohad on pühapäeval suletud
  • Minu käest küsiti, kas olen inglane (oleksin peaaegu “jah” vastanud)
  • Juustu ja taimetoidu valik on super
  • Palju mõttekam on sõita ratta kui autoga, vahemaad on lühikesed ja parkimiskohti lihtsalt ei leia
  • Koorijuht küsis mu käest, kas ma olen õpetaja (, sest meil laulab kooris 2 õpetajat). Tegelikult olen seal üks noorematest.
  • Palju palju palju…paberit. Kõik maksed, õppematerjalid jms on paljundatud ja paberil
  • Kõik on elevil, sest Rowlingu uus film tuli välja
  • Kinno ei saa oma söögiga sisse hiilida
  • Inimesed ei armasta külma ega vihma (julgen eristuda)
  • Tänu kehalisele koolis ja poekottide tassimisele on mu käed palju tugevamad
  • Neid šokolaadicroissante sööksin iga päev
  • Enamus mu sõpradest on kakskeelsed
  • Võin teha sõpradega plaane, aga nad armastavad neid tühistada
  • Külma tulekuga müüakse tänavatel kastaneid, mis maitsevad oivaliselt. Lõhna tunneb kaugele
  • Mul on koolis paremad hinded, kui paljudel klassikaaslastel
  • Kinos peab endale ostma 3D prillid
  • “Ann with an E” on sari väärt vaatamist (v.a esimene episood)
  • Saksa keeles on sõnu, mis on täpselt samad nagu eesti keeles (nt punkt)

 

September sai juba läbi

bty
Nädalavahetus Simandrias

1536090077931
Üks lahedamaid kohti, kus oleme söömas käinud. Ilmselt kuuluvad teepotid kunagi ka minu kodu sisustuse juurde.

bmd
Mis kvaliteeti sa ikka ootad. Öösel on pime!

bmd
ColorRunCarouge

bty
Lipp üleval paremas nurgas

IMG_20180924_183151_330
Natuke värvine. Minuga on Sophie

bdr
Vasakult: mina, Sophie, Sali ja Paula. Ehk: Eesti, Saksamaa, Gruusia, Ecuador

bdr
Seal kus Paula elab on ka väga kaunis

bdr
Päike vajus mäe taha. Seal on Prantsusmaa

bty
Pilt ülevalt. Kaks jõge ühinevad. Jah, see on päriselt nii imeline.

bdr
Pilt alt. Kaks jõge ühinevad.

¡Hola!

Olen tahtnud juba nii kaua kirjutada, aga siin on ausalt täiesti teine aeg. Enne enda vahetusaastat lugesin veidi teiste blogisid ja peaaegu kõik vabandavad, et pole aega olnud kirjutada. Siis ma mõtlesin muidugi, et minuga nii ei lähe, aga tundub, et ma pole mingi erand.

28.09 Kust ma siis praegu, keset reede pärastlõunat, oma aja võtan? Võib-olla olete lugenud mu eelmist postitust koolist. Nonii, reedeti oli mul 8 tundi (4 hommikul+4 õhtul) ja seda on palju. Jah, ma tean, et Eestis on kõigil sama palju tunde jne, aga seda ei saa võrrelda vahetusaastaga: kõik on palju keerulisem. Kuna ma keelt mõikan piisavalt, siis peab igas tunnis intensiivselt kaasa tegema ja see võib väga hirmus olla. Seega läksin direktori juurde, et küsida, kas saaks ära jätta ekonoomia tunnid, sest pärast seda olin prantsuse keeles alati väsimusest magama jäämas. Ta vastas mulle, et ei saa, aga ta võib rääkida mu õpetajaga, et äkki saab aega muuta vm. Mis seal siis ikka! Läksin järgmisel nädalal tagasi, et saada uudiseid. Ta vaatas mulle segaduses näoga otsa ja küsis, mida ma soovin. 🙂 Rääkisin siis uuesti loo ära ja ta lubas tänaseks mulle vastuse anda, mille ma ka sain. Ma ei pea enam sinna tundi minema!!! Üldse!! Ma olin seda uudist kuuldes nii õnnelik, et ma ei hinganud paar minutit. Kui kabinetist välja tulin, siis mu sõbrad ootasid mind ja nad ehmatasid natuke ära, kui ma heeliumihäälega üles-alla hüppama hakkasin. Niisiis teevad mu klassikaaslased praegu ekonoomias kontrolltööd (, milleks ma ka eile õhtul kõvasti õppisin) ja ma istun mugavalt kodus söögilaua taga.

Mõni asi veel koolist ja siis läheb äkki natuke huvitavamaks.

Eile kogesin esimest korda koolipäeva, kus tunnid jäid ära, sest õpetaja polnud koolis. Olen kuulnud, et see on siin normaalne, aga see on supertunne. Vihje: see oli 2 tundi bioloogiat.

Enne vahetusaastat kuulsin endistelt vahetusõpilastelt erinevaid jutte õppimise kohta. Väide, et vahetusaastal ei pea väga palju õppima ei käi minu kohta. Tõsi, mu hinded ei loe, AGA ma saan hindeid. Eelmisel reedel oli esimene suur test matas ja ma ei osanud midagi väga sellest arvata. Minu nõrkuseks on kindlasti definitsioonid ja põhjalikud selgitused ning tavaliselt olen sõnastusega veidi jännis. Minu õnneks olid paberil enamjaolt numbrid. Ja minu üllatuseks tegin klassi parima töö ja sain 6 (1p jäi max puudu). Terve klass vaatas mind nagu tulnukat, kes ei mõista alati kõige tavalisemat vestlust, aga saab matas 6.

Mõni nädalavahetus tagasi käisime perega Lõuna-Prantsusmaal, Simandrias, pere tuttava sünnipäeval. Autoga oli see ainult 2h või vähem ja veetsime seal terve nädalavahetuse. Kuna ilm oli ilus ja väljas oli ligikaudu 30 kraadi, siis käisime (mägi)jões ujumas ja hüppasime sinna ka selle tarzaniköiega, igatahes oli lõbus :). Olin kaasa võtnud suure Mesikäpa šokolaadi ja see maitses kõigile (kohe huvituti Eestist rohkem). Pühapäeva hommikul sain teada, et meie autovõtmed on kadunud. 👍 Kõik rahvas hakkas otsima ja kokku läks vist 2h või rohkem enne kui keegi need WCst üles leidis. Seega jõudsime ikka tagasi Genfi.

Peale minu on prantsuse Šveitsis veel vahetusõpilasi, aga nad ei ela Genfis, vaid natuke linnast väljas. (On ka teisi, kes elavad täiesti teises linnas.) Oleme koos veetnud päris mitu nädalavahetust ja suhe nendega on erinev minu sõpradest koolis, sest nad kogevad sama asja nagu mina. Tihedamalt suhtlen kolmega: Sophie Saksamaalt, Paula Ecuadorist, Sally Gruusiast ja siis veel kaks tüdrukut, kes elavad saksa alal, aga teevad vahetusaastat prantsuse alal (Kara ja Leoni). Vahetusaasta pole vist väga poiste teema!?

Eelmisel laupäeval toimus Carouge´is Color Run, millest võtsin osa koos Lia, Paula, Sophie ja Karaga. Distants oli ainult 5km ja see oli väga lõbus. Pärast jooksu tuli Sophie minu juurde ööseks, sest jooks oli õhtul ja ta ei tahtnud nii hilja üksi koju minna. Külas olid veel 2 Lia sõpra ja Juan ostis tgasiteel meile kokku vist 7 suurt pitsat. 🙂

Olen nüüdseks leidnud endale kaks trenni (tantimine muidugi): teisipäeviti modern jazz ja laupäeviti klassika. Nüüd mõtlen, miks ma varem balleti või klassikaga ei alustanud, sest see on üks mu lemmikstiile, mida teinud olen. Ja see kehaline, mis meil koolis on, pole üldse kerge. Me hüppame hüppenööriga, mängime võrkpalli ja teeme jõudu. Esimene kord kui kangi tõstsime, siis oli kerge, aga viimane kord oli korduseid palju rohkem ja kang raskem, pole lihtne head hinnet saada.

Täna on 28. september ja õues on 24 kraadi sooja. Hommikuti on jahe (täna oli 10 kraadi) ja siis päeva jooksul soojeneb kiiresti ja palju. Esimesed kolm või neli nädalat oli ainult 25-30 kraadi ja see tundub mõnus, aga tegelikult pole. Mul oli paar päeva väga halb olla ja õnneks on see nüüdseks möödas. Sügis läheneb vaikselt…

Seekord lisasin blogisse ka pildid nagu lubatud sai. Ja nagu ikka on tagasiside oodatud ja sama lugu on küsimuste jms.

Aitäh, et pühendasid oma aega ja lugesid 🙂

Hasta pronto

 

Kool!

Tervitused

Vahepeal meenub, et võiks blogiga ka tegeleda…

Praeguseks olen elanud Šveitsis juba 4 nädalat ja olen päris ära harjunud. (Loe: enam ma ei eksi ära oma 10 minutisel jalutuskäigul kooli.) Ja kui juba koolist juttu tuli.

27.08.2018 pärastlõunal seadsin ennast kooli poole teele, et alustada oma edukat kooliaastat. Vahetuspere ütles, et pole vaja väga pidulikult riietuda, aga ma panin igaks juhuks ikka ühe oma vähestest kleitidest, mis kuidagi kohvrisse mahtus. Koolis oli palju (paljupalju) noori ja ma teadsin ainult Oceane´i, kellel oli aktus tund aega hiljem, seega ei tundnud ma kedagi.  Õnneks ei jõudnud ma liiga vara ja sain kohe aula poole minna. Tavapäraste muusikaliste numbrite asemel kuulasin slaidiesitlust õppemeetodist, eksamitest ja koolikompleksi plaanist. Lisaks sai aulast vahepeal kogu hapnik otsa ja pea hakkas kergelt ringi käima. Pärast aktust pidid kõik oma klassi minema, et kuulata klassijuhatajat. Tundub lihtne, aga ma ei teadnud, mida teha, sest ma ei saanud aru, milline on minu klass. Õnneks oli veel minu klassikaaslaseid, kes olid veidi eksinud ja lõpuks jõudsime kõik koos ikkagi neljandale korrusele. Selleks ajaks kui koju jõudsin, olin esimesest päevast tohutult väsinud, kuigi olin koolis olnud vaevalt 2h.

Teisipäeval algas kl 8.10 päris kool (st tunnid) ja päeva alustas kehaline kasvatus. Mäletan, kuidas olin kohutavalt närvis ja läksin igaks juhuks 30 min varem kodust välja (juhuks kui peaksin ära eksima) ja olin koolis u 20 min enne tunni algust. Õnneks ei olnud ma ainus varajane ja sain hakata vaikselt sõpru otsima, mis on samal ajal lihtne ja keeruline. Lihtne, sest ma pole tavaline õpilane ja Eesti on piisavalt tundmatu. Keeruline, sest ma ei saa alati kõigest aru. Kõige hullem on vestelda grupi inimestega, kes kõik räägivad kohutavalt kiiresti ja läbisegi. Enne vahetusaastat öeldi mulle, et Šveitsis räägitakse prantsuse keelt aeglasemalt, aga ma vaidleks vastu.

Tunniplaanist ka siis natuke:

Esmaspäev: 2*hispaania keel, 2*muusika, klassijuhataja, 2*prantsuse keel

Teisipäev: 2* kehaline, 2*prantsuse keel/diktsioon, 2*inglise keel, 2*matemaatika

Kolmapäev: 2*ajalugu, koor

Neljapäev: 2*inglise keel, 2*kunst, 2*bioloogia, hispaania keel

Reede: 2*matemaatika, 2*keemia, 2*majandus, 2*prantsuse keel

Hea on see, et iga päev on mul lõuna ajal vähemalt 2 tundi pausi, mille jooksul jõuan kodus süüa ja veidi puhata. Koolipäev venib sellepärast küll pikemaks, aga praegu ütleks küll, et see paus on hädavajalik.

Nagu näha, siis on mul tunniplaanis palju topelttunde, mis on päris mõnus, kui on vaja koduseid töid järgmiseks päevaks teha. Aga…kõik on ikkagi prantsuse keeles. Naljakas on õppida prantsuse keeles hispaania keelt; muusika on segu füüsikast, bioloogiast ja solfeedzost ning kehalises peab hea olema võrkpallis. Mu tunniplaan on üks suur segapudru esimese ja teise aasta tundidest ja 5 minutilise vahetunni ajal üritan ikka õigeks ajaks õige klassi üles leida. Kõige-kõige-kõige raskem tund on vaieldamatult prantsuse keel, mis on nagu eesti keel Eestis. Meil on kohustuslik kirjandus, hetkel “Tristan ja Isolde”, mis on täis sümboleid, metafoore jms. Ütleme nii, et ma pole veel valmis koos teistega raamatut lahti mõtestama, aga õpetaja ütles, et ta arvab, et äkki juba kuu pärast. Eks me näe.

Keel on mul kindlasti palju arenenud ja kui ma pole liiga väsinud ja saan keskenduda, siis võib täiesti vestelda. Aga näiteks kui ajalootunnis on vaja kuulata, kuidas õpetaja oma lehe pealt materjali ette loeb ja kõik see tuleb üles kirjutada, siis on natuke keeruline. Õnneks on minu ümber loetava käekirjaga õpilased, kes lubavad alati lahkesti oma lehtedest pilti teha.

Ma olen väga-väga õnnelik, et mul pole füüsikat. See oleks kindlasti liig. Iga bioloogia tund (, kus üritan jututeemat mõista) mõtlen, et vähemalt pole see füüsika. Keemiaga on teine lugu. Seal on õpilased minuga sama vanad, aga nad on üks aasta keemiat vähem õppinud, seega on mitu korda juhtunud nii, et mina selgitan teistele, kuidas üks või teine asi käib.

Meil on koolis ka koorilaul, mis on kolmapäeva keskpäeval. Sel nädalal oli esimene tund ja enne käis tükk aega mu peas võitlus “Kas minna või mitte”, sest ükski mu sõpradest ei kavatsenud sellest osa võtta. Õnneks võtsin julguse kokku ja seadsin sammud jälle kooli poole. Ja hea on, et läksin! Tänu Harry Potteri särgile, mis mul parasjagu seljas oli, leidsin endale kaks uut sõpra. Ja kõik laulud on inglise keeles, West Side Storyst.

Kodused tööd, testid ja eksamid…

Koduseid töid teen tavapärasest palju kauem ja muidugi on see tüütu tõlkida tööjuhendeid, aga alguse asi.

Kui kooli läksime, siis oli mitu testi, et näha, mis tasemel oleme. Nt matas oli 4 lk peast arvutamist ja ma sain õnneks kõikidest teemadest läbi, aga paljud mitte. Hindelisi teste pole veel olnud, aga kui need järgmisel+ülejärgmisel nädalal tulevad, siis ikka kõik korraga.

Eksamid on kaks nädalat enne jõule ja ka juunis. Ma küsisin üle ja tuleb välja, et pean kõik eksamid kaasa tegema. Võib juba ette “Häid jõule” soovida!

Hakkan vaikselt siis otsi kokku tõmbama. Loodetavasti kirjutan lähiajal ka sellest, kuidas vaba aega sisustanud olen, sest nagu ma korduvalt olen kirjutanud, siin juhtub palju.

Hasta pronto

 

PS! Järgmises postituses pildid.

 

 

Esimesed muljed

Salut

Nagu ka pealkiri ütleb, siis tahaksin veidikene lahti kirjutada neid esimesi päevi, mis ma siin veetnud olen.

Reis algas mul laupäeva varahommikul (kl 4.00) lennujaamas, kus mulle esimese asjana teatati käsipagasi 5kg ülekaalust (,aga ega ma midagi sellepärast väga maha ka ei jätnud). Pärast probleemi lahendamist oli veel natuke aega, et teha viimased pildid ja veidi lobiseda, kuni kl sai 5 ja mul oli aeg turvakontrolli poole minna. Tahan veel kord Teid tänada, et leidsite aega, et sel varajasel hommikutunnil mind ära saatma tulla!!! Niisiis läksin oma 11 kuu pagasiga Soome lennuki peale, mis oli üks väike propeller ja mille peal kummitasid mul peas Jaak Joala “Head teed” sõnad. (Aitäh!) Kahe lennu vahele jäi üpriski lühike aeg ja varsti olingi teel Genfi poole. (Sõit oli superkiire, sest ma magasin terve tee.) Ja olingi kohal.

Lennujaamas olid vastas mul vahetuspere, kes oli ostnud ilusa ning suure lillekimbu ja ka paar YFU Šveitsi vabatahtlikku. Pärast sooja tervitust suundusime auto poole. Natuke ka siis vahetusperest lähemalt. Mul on vahetusisa Juan, vahetusema Ana ja väike (12a) õde Lia. Tegelikult on peres ka minuvanune laps, kuid ta viibib praegu vahetusõpilasena Eestis. Ma elan linnas, kohe teisel pool jõge on vanalinn, ja mul on oma tuba. Pere kohta võin kirjutada ainult head, nad on väga aktiivsed, hoolivad ja armsad. Nad huvituvad muusikast, kunstist, filmindusest… Minuga vestlevad nad prantsuse keeles, kuigi on Colombiast pärit ja tihti on kuulda hispaania keelt.

Päev 1. Üpriski kohe (pärast mu saabumist) sõitsime kõik koos peaaegu Šveitsi teise otsa, et minna Ana sugulase Manuela pulmajärgsele piknikule. (Muide, Manuela on Colombia päritolu ja tema abikaasa on Leedust.) Sõit oli küll pikk, aga milline eestlane ütleks ära sellest vaatepildist, mis autoaknast avanes! (Vihje: Mäed.) Aga millalgi jäin ikkagi magama ja peagi olimegi kohal. Piknik toimus maja taga väikeses hoovis, kus päike lõõmas ja puud olid kaunistatud Šveitsi lippudega. Kui rahvast tuli rohkem , siis jagunes seltskond kaheks: need, kes rääkisid prantsuse ja teised, kes saksa keeles. Muidugi kõlas vahele ka hispaania keelt. Väsimusest ja vähesest keelepraktikast sain ka midagi prantsuse keeles vahele öeldud, kuid enamasti kuulasin ja püüdsin midagigi mõista. (Ei hakka praegu liiga detailselt kõike kirjeldama, sest see on alles esimene päev ja muidu jään siia arvuti taha hommikuni, aga kes soovib, võib alati üle küsida ja ma jutustan kõigest.)

Päev 2. Hommikul sain õnneks välja puhata. Niisiis natuke hommikusöögist. Tavaliselt teevad siin süüa vanemad ja lapsed katavad ja koristavad laua. Hommikusöögi valik on lai: muna (keedetud või praetud), müsli, puuviljad, praesai (juustuga, meega või pähklivõiga), kohv jms. Kaheteist paiku läksime vanalinna tuurile, külastasime muuseumit ja kirikut, kus said ülevalt lahedaid pilte. Märkamatult oli kell üle kolme liikunud ja hakkasime otsime kohta, kus saaks süüa lõunat ning kuna oli juhtumisi pühapäev, siis enamus kohti olid kinni. Lõpuks otsustasime meie maja läheduses oleva Vapiano kasuks. Nonii, eestlased, kes on vingunud, et Eestis on Vapianos kallis süüa, siis see pole teile (nt: pasta, mida tavaliselt söön oli siin natuke vähem kui 10euri kallim). Õhtupoole sõitsime randa või noh mitte päris. Lugu on selline, et Šveits on ümbritsetud teiste riikidega ja siin ujutakse peamiselt järvedes (ei puutunud kokku ka liivaga). Vesi oli väga mõnus ja vaade…veel toredam. Pidasime kaldal väikese pikniku ja mängisime kaarte. Mina, uhke eestlane, õpetasin turakat ja siis mängisime veel üht mängu.

Päev 3. Käisime vaatamas mu kooli, kus järgmisest esmaspäevast hakkab õppima circa 700 õpilast. See on kodust ainult u 10 min kaugusel ja täiesti tehtav jala. Õhtul tuli külla Lia sõber ja me mängisime kõik koos erinevaid joonistamisega seotud mänge.

Olen üritanud juttu võimalikult kokku võtta, aga ikkagi tuli jube pikk ees on veel kolm päeva… Kellel huvi, võib jätkata lugemisega 🙂

Päev 4. Sain mõnusalt jälle välja puhata, eks me läheme siin päris varakult magama ka. Ma poleks osanud ette kujutada, kui palju väsitab võõras keeles suhtlemine. Sel päeval käisin esimest korda ka siin poes, maja lähedal on üks hästi suur kaubanduskeskus (vist viie korrusega), kus leidub kõike. Siis käisime raamatupoes, kus ma leidsin “Väikse printsi” ja seejärel raamatukogus. Pärast käisime Liaga veel kord seal poes, et osta kooliks päevik. (Alla 18eur ei maksnud vist ükski päevik.)  Siis hakkasin blogiga tegelema ja see võtab tohutult aega. Õhtul läksime ratastega randa ja seal oli jälle väga palju rahvast. Aga muidugi kirjeldamatult tore on liuelda järves, mis on ümbritsetud mägedest. Koju tulles sõime melonit ja juustu ja pidime varakult magama minema, sest…

Päev 5. ..pidime ärkama enne pool kuut, et jõuda kuueks randa päikesetõusukontserdile. Läksime ratastega ja väljas oli jahe, aga vaade tegi selle tasa. Lõunal sõitsime Liaga loodusloomuuseumisse, mis suleti, kui olime jõudnud vaadata kaks korrust neljast. Tagasi tulles ostsime jäätist…ma pole elu sees nii head saanud. See oli karamellijäätis iirisetükikestega. Kui saaks, siis saadaks seda Eestisse teile proovida. Õhtul läksime jälle ratastega vabaõhukontserdile, mis oli kaunis. Esinesid kolm ameeriklannat, kes mängisid ka pille. Ja muidugi käis selle juurde ka väike piknik.

Päev 6. Hommikul oli tänaval kohutav müra ja ma ei saanud magada. Lia õpetas mulle, kuidas teha veidi keerulisemat (vähemalt minu jaoks) käepaela. Ja ma sain peaaegu selgeks ka ühe lihtsama klaveripala. Pärast lõunat sõitsime teist korda muuseumisse ja seekord oli kaasas ka Lia sõbranna. Õhtul tuli meile külla Violeta sõbranna Oceane, kellega sain veidi lobiseda. Ta ongi esimene omaealine sõber, kelle ma siit sain. Pluss me läheme samasse kooli.

Päev 7. (Ma luban, et see on ka viimane.) Käisin koolis kohtumisel ja sain tunniplaani, mis mulle kahjuks ei jää, sest ma tahtsin seal väikse muudatuse teha. Igatahes kool tundub väga vahva, aga ma ei kirjuta sellest praegu rohkem, sest see läheks liiga pikaks. (Hiljem!) (Muide samas koolis käis ka eelmise aasta Eesti vahetusõpilane Karel.) Õhtul käisime kahes kohas. 1. Lia sõbranna juures soolaleivapeol, kus ma kohtusin tüdrukuga, kes veetis eelmise aasta vahetusõpilasena Saksamaal. 2. Peretuttava sünnipäeval ühes hispaania raamatupoes. See oli väga lahe, seal oli palju latinosid ja ma leidsin endale veel paar sõpra, kellega ma hakkan võibolla koos tantsimas käima.

Blogipostitused ei tohiks (vist) nii pikad olla, aga loodetavasti annab see mingi ülevaate sellest, mis siin toimub.

Tagasiside on alati oodatud.

à bientôt