Kool!

Tervitused

Vahepeal meenub, et võiks blogiga ka tegeleda…

Praeguseks olen elanud Šveitsis juba 4 nädalat ja olen päris ära harjunud. (Loe: enam ma ei eksi ära oma 10 minutisel jalutuskäigul kooli.) Ja kui juba koolist juttu tuli.

27.08.2018 pärastlõunal seadsin ennast kooli poole teele, et alustada oma edukat kooliaastat. Vahetuspere ütles, et pole vaja väga pidulikult riietuda, aga ma panin igaks juhuks ikka ühe oma vähestest kleitidest, mis kuidagi kohvrisse mahtus. Koolis oli palju (paljupalju) noori ja ma teadsin ainult Oceane´i, kellel oli aktus tund aega hiljem, seega ei tundnud ma kedagi.  Õnneks ei jõudnud ma liiga vara ja sain kohe aula poole minna. Tavapäraste muusikaliste numbrite asemel kuulasin slaidiesitlust õppemeetodist, eksamitest ja koolikompleksi plaanist. Lisaks sai aulast vahepeal kogu hapnik otsa ja pea hakkas kergelt ringi käima. Pärast aktust pidid kõik oma klassi minema, et kuulata klassijuhatajat. Tundub lihtne, aga ma ei teadnud, mida teha, sest ma ei saanud aru, milline on minu klass. Õnneks oli veel minu klassikaaslaseid, kes olid veidi eksinud ja lõpuks jõudsime kõik koos ikkagi neljandale korrusele. Selleks ajaks kui koju jõudsin, olin esimesest päevast tohutult väsinud, kuigi olin koolis olnud vaevalt 2h.

Teisipäeval algas kl 8.10 päris kool (st tunnid) ja päeva alustas kehaline kasvatus. Mäletan, kuidas olin kohutavalt närvis ja läksin igaks juhuks 30 min varem kodust välja (juhuks kui peaksin ära eksima) ja olin koolis u 20 min enne tunni algust. Õnneks ei olnud ma ainus varajane ja sain hakata vaikselt sõpru otsima, mis on samal ajal lihtne ja keeruline. Lihtne, sest ma pole tavaline õpilane ja Eesti on piisavalt tundmatu. Keeruline, sest ma ei saa alati kõigest aru. Kõige hullem on vestelda grupi inimestega, kes kõik räägivad kohutavalt kiiresti ja läbisegi. Enne vahetusaastat öeldi mulle, et Šveitsis räägitakse prantsuse keelt aeglasemalt, aga ma vaidleks vastu.

Tunniplaanist ka siis natuke:

Esmaspäev: 2*hispaania keel, 2*muusika, klassijuhataja, 2*prantsuse keel

Teisipäev: 2* kehaline, 2*prantsuse keel/diktsioon, 2*inglise keel, 2*matemaatika

Kolmapäev: 2*ajalugu, koor

Neljapäev: 2*inglise keel, 2*kunst, 2*bioloogia, hispaania keel

Reede: 2*matemaatika, 2*keemia, 2*majandus, 2*prantsuse keel

Hea on see, et iga päev on mul lõuna ajal vähemalt 2 tundi pausi, mille jooksul jõuan kodus süüa ja veidi puhata. Koolipäev venib sellepärast küll pikemaks, aga praegu ütleks küll, et see paus on hädavajalik.

Nagu näha, siis on mul tunniplaanis palju topelttunde, mis on päris mõnus, kui on vaja koduseid töid järgmiseks päevaks teha. Aga…kõik on ikkagi prantsuse keeles. Naljakas on õppida prantsuse keeles hispaania keelt; muusika on segu füüsikast, bioloogiast ja solfeedzost ning kehalises peab hea olema võrkpallis. Mu tunniplaan on üks suur segapudru esimese ja teise aasta tundidest ja 5 minutilise vahetunni ajal üritan ikka õigeks ajaks õige klassi üles leida. Kõige-kõige-kõige raskem tund on vaieldamatult prantsuse keel, mis on nagu eesti keel Eestis. Meil on kohustuslik kirjandus, hetkel “Tristan ja Isolde”, mis on täis sümboleid, metafoore jms. Ütleme nii, et ma pole veel valmis koos teistega raamatut lahti mõtestama, aga õpetaja ütles, et ta arvab, et äkki juba kuu pärast. Eks me näe.

Keel on mul kindlasti palju arenenud ja kui ma pole liiga väsinud ja saan keskenduda, siis võib täiesti vestelda. Aga näiteks kui ajalootunnis on vaja kuulata, kuidas õpetaja oma lehe pealt materjali ette loeb ja kõik see tuleb üles kirjutada, siis on natuke keeruline. Õnneks on minu ümber loetava käekirjaga õpilased, kes lubavad alati lahkesti oma lehtedest pilti teha.

Ma olen väga-väga õnnelik, et mul pole füüsikat. See oleks kindlasti liig. Iga bioloogia tund (, kus üritan jututeemat mõista) mõtlen, et vähemalt pole see füüsika. Keemiaga on teine lugu. Seal on õpilased minuga sama vanad, aga nad on üks aasta keemiat vähem õppinud, seega on mitu korda juhtunud nii, et mina selgitan teistele, kuidas üks või teine asi käib.

Meil on koolis ka koorilaul, mis on kolmapäeva keskpäeval. Sel nädalal oli esimene tund ja enne käis tükk aega mu peas võitlus “Kas minna või mitte”, sest ükski mu sõpradest ei kavatsenud sellest osa võtta. Õnneks võtsin julguse kokku ja seadsin sammud jälle kooli poole. Ja hea on, et läksin! Tänu Harry Potteri särgile, mis mul parasjagu seljas oli, leidsin endale kaks uut sõpra. Ja kõik laulud on inglise keeles, West Side Storyst.

Kodused tööd, testid ja eksamid…

Koduseid töid teen tavapärasest palju kauem ja muidugi on see tüütu tõlkida tööjuhendeid, aga alguse asi.

Kui kooli läksime, siis oli mitu testi, et näha, mis tasemel oleme. Nt matas oli 4 lk peast arvutamist ja ma sain õnneks kõikidest teemadest läbi, aga paljud mitte. Hindelisi teste pole veel olnud, aga kui need järgmisel+ülejärgmisel nädalal tulevad, siis ikka kõik korraga.

Eksamid on kaks nädalat enne jõule ja ka juunis. Ma küsisin üle ja tuleb välja, et pean kõik eksamid kaasa tegema. Võib juba ette “Häid jõule” soovida!

Hakkan vaikselt siis otsi kokku tõmbama. Loodetavasti kirjutan lähiajal ka sellest, kuidas vaba aega sisustanud olen, sest nagu ma korduvalt olen kirjutanud, siin juhtub palju.

Hasta pronto

 

PS! Järgmises postituses pildid.