Lõpuks siis midagi sellest aastast

Coucou

Kuud on möödunud ja 6.03 sai täis 200 päeva Šveitsis. Viimane kord lubasin kirjutada vana-aastaõhtu peost ja kõigest, mis juba 2019 toonud. Siin see on.

31.12.2018. Hommikul ärkasime vara, et alustada ettevalmistustega ja enne hommikusööki käisime Anaga mulle lumelauda otsimas, sest kohe 1. jaanuaril jätsime Genfi selja taha, et natuke aega mägedes veeta ja lund näha. Ettevalmistused olid mõeldud õhtuseks peoks, mis toimus meie oma korteris. Oodatud oli ligikaudu 20-25 inimest, seega köök oli erinevaid roogasid täis. Need, kes mind tunnevad, teavad, et armastan küpsetada, seega kõik sellised peod on alati teretulnud, kui mulle magustoidud usaldatakse. Tegime Liaga puru-juustukoogi ja siis tegin veel muffineid, mida Ana ja Lia kaunistasid. Nad on kunstis väga andekad, seega lõpptulemusega olid kõik rahul. Külalised tulid 20h paiku ja märkamatult sai korter rahvast täis. Muidugi pandi muusika kohe mängima ja algaski mu esimene latino vanaaastaõhtu. Ei pannud tähelegi kui aeg oli minna kööki, et võtta taldrik 12 viinamarjaga. See on komme on Hispaaniast, et 12 viimast sekundit enne südaööd pannakse igal kellalöögil suhu 1 viinamari ja enne viimast kellalööki peavad need kõik söödud saama. See oli kohutavalt naljakas ja ma ei saanud hakkama, sest juba pärast neljandat viinamarja oli mul suu täis ja natuke keeruline oli neid närida samal ajal kui naersin. Mis seal siis ikka. Sellega oli n-ö rahulik osa õhtust läbi ja ülejäänud öö möödus tantsu saatel. Noored väga tantsida ei tahtnud, aga vanemad nautisid täiega. Viimased külalised lahkusid vist 4-5 paiku hommikul ja ausalt öeldes olin rahul, kui lõpuks magama sain.

Järgmisel päeval pakkisime ja valmistusime, et paariks päevaks sõbra juurde mägimajja minna. Sõit oli pikk ja jõudisme õhtuhämaruses kohale. Olime nii kõrgel, et lumehanged olid suured ja taevas tundus nii lähedal. Arvan, et see oli kõige ilusam taevas, mida olen näinud: nii palju eredaid tähti, imeline. See õhtu oli erakordne ka sellepärast, et sõin oma esimese racletti. See on fondue kõrval teine Šveitsi rahvustoit. Taldrikul on keedukartulid ja väikesed hapukurgid (soovi korral) ja siis sulatatakse juust. Fondue juust on täiesti vedel, aga racletti juustul sulatatakse pealmine kiht ja siis tõmmatakse see noaga kartulite peale. Ja tegevus kordub…sest kõik armastavad racletti. Minagi eelistan seda fondue´le, sest see pole nii raske (fondue puhul juustu kogus, mis märkamatult ära sõin oli hirmutekitav). Õhtusöök kõhus, hakkasime mängima UNO´t ja peagi oligi käes südaöö ja teine jaanuar ja minu sünnipäev. Lisaks mu vahetusperele oli majas veel inimesi, keda ma tegelikult väga hästi ei tundnud (või polnud üldse kunagi varem näinud), aga kõik olid nii toredad ja laulsid ja kallistasid.

Järgmisel hommikul (,kui oli n-ö ametlikult mu sünnipäev) läksime kelgutama. Tavaliselt on eestlased kõik suured kelgutajad, sest meie “mäed” on suusatamiseks pisikesed, aga siin te ei saa seda oma kogemusega võrrelda. Lugu oli selline, et kõigil oli üks kena vanaaegses stiilis puust kelk ja “mägi”, kust alla tuhisesime oli kalju. See oli kitsas rada mäest alla ja eks adrenaliini oli piisavalt. Võib öelda, et see oli üks pikk sõit, mis võttis enamvähem tund või poolteist, et alla kõrvalkülla jõuda. Tagasi üles läksime bussiga. Üks erakordne sünnipäev. Päeva lõpetasime kohustusliku kuuma šokolaadi ja mängudega.

Ülejäänud päevad olime mäel ja suusatasime (,mina olin siiski lauaga). See oli esimene kord üle pika aja, kui lauatasin ja tasapisi hakkas juba tulema. Ja muidugi oli kodune tunne kukkuda lumehange.

6.01-11.01 YFU SUUSALAAGER Meiringenis. See laager oli üks põhjustest, miks valisin Šveitsi. Sõit sihtpunkti oli pikk ja vaevarikas, kõikide kottide ja lauaga, aga lõpuks jõudsime kohale. Elasime ühes pisikeses külas ja suusakeskus oli kohe seal kõrval. Esimesel päeval toimus väike seminar, et rääkida veel kord üle, et läheb hästi ja mis vahepeal toimunud on jne. Esmaspäevast (teine päev) läksime suusatama. Olin väga rahul nähes palju kabiinidega tõstukeid, mitte neid, kus peab ise püsti seisma. Enne oli meid gruppidesse pandud ja need olid väga ebavõrdsed, sest umbes 70% olid suuskadel. Lauatajaid oli nii vähe, et alguses oli meil ainult 2 gruppi: 1)algajad ja keskmised 2)profid. Ega seal polnudki mingit ootamist, lauale ja mäest alla. See ajas ausalt öeldes täitsa hirmu nahka, pole kunagi sellist survet tundnud ja see oli väga ebamugav. 12 paiku tegid kõik pausi, et Coopist ostetud lõunat süüa ja puhata, ja siis algas kõik uuesti. Õhtul mängisime erinevaid mänge, rääkisime juttu, käisime poes, et järgmiseks lõunaks midagi kaasa võtta ja puhkasime niisama. Pesemisega oli natuke kehvasti, sest kolm duši kõikide tüdrukute peale, kes tulevad just mäelt on ilmselgelt vähe. Pluss iga hetk oli võimalus, et soe vesi saab otsa. Aga mulle tundus, et saime enam-vähem hakkama. Kolmas päev ehk teine päev mäel oli minu jaoks natuke kurb, sest eelmine päev olin viimase sõidu ajal kukkunud randme peale ja kui uuesti kukkusin, siis enam püsti ei saanud, sest ranne ei liikunud. Käisin arsti juures, ta pani sideme ümber ja ütles, et see pole täitsa katki, aga ma ei tohi kätt liigutada. Eks ma siis ootasin teisi, et süüa ja siis läksin tagasi majja. Ma pole päris kindel, aga arvatavasti olin palavikus, sest enesetunne oli kohutav, seega läksin magama ja ärkasin 4h hiljem kui teised mäelt tagasi tulid. See nädal ei läinud minu jaoks planeeritult, aga õnneks sain pärast õnnetust veel paar päeva sõita. Viimasel õhtul pidutsesime kohalikus baaris ja kas see on väga imelik, kui ma veel kord mainin, kui hästi tantsivad latino poisid?

18.01 Esimene kliimastreik. Nüüdseks on ilmselt kõik kursis “väikse Rootsi Fifiga” (nagu teda siin kutsutakse), kes pool maailma tagajalgadele ajas ja nõudis, et me liigutama hakkaks, sest varsti pole meil enam kodu, kus elada. Šveits läks sellega kohe kaasa ja Genfis, Fribourgis ja mujal olid tuhanded noored tänavatel suurte loosungitega, et näidata, et päästa meie planeet. Kahju on sellest, et paljud kasutasid seda päeva ära, et lihtsalt koju jääda, aga õnneks nägin paljusid sõpru ka manifestil. Ma polnud kindel, kas osalen või mitte, kuid lõpuks ikkagi läksin Azadéega, kellega koos olen hispaania keeles ja muusikas. Temast on saanud üks mu parimaid sõpru.

Samal õhtul toimus Kara (vahetusõpilane Zurichist) ärasaatmispidu. Tantsisime ja mängisime ja sõime. Tundub lõbus?-oli küll. Veider kui kiiresti ta pool aastat siin läbi sai ja see pani mind jällegi mõtlema nendele kuudele, mis on möödunud nii kiiresti, et ma isegi ei tea enam, mida ma täpselt tegin. Südaöö paiku koju sõites Sally ja teistega tuli bussi peale piletikontrollija: reede õhtul kl 00. Nad polnud liiga sõbralikud ning üks meie seast sai trahvi, mis oli 80 franki, sest ta ostis pileti internetist liiga hilja. Tegelikult oli kõik õige, aga meil ei õnnestunud kontrollijat ümber veenda.

14.02 oh see kuulus valentinipäev, siin sõbrapäevana seda ei tunta. Tagantjärgi saadan suured kallid Eestisse, et tänada mu imelisi sõpru ja muid tegelasi, kes praegu nii kaugel on. Sel õhtul läksime Lia, Ana ja Sallyga Zazi kontserdile. Tundsin ta laule juba varem, aga mind hämmastas ikkagi, kui hea artist ta on. Arena, kus kontsert toimus, oli palju väiksem, kui olin kujutlenud (pool Saku Suurhalli või isegi väiksem), aga meil vedas ning saime esiritta, otse aia taha, niiet kui ta rahva poole tuli, siis olime otse ta vastas. Üsna harukordne kogemus.

Ja siis tuli jälle vaheaeg 16.02-24.02 Ülllatus, üllatus, läksime uuesti mägedesse. Seekord Jurasse, Prantsusmaa ja Šveitsi vahel. Veetsime seal kolm päeva: suusatasime, lauatasime, kõndisime raquette´idega ja sõime (hästi palju). Esimesel päeval kui raquette´idega kõndisime (need on nagu lestad, mis saabaste otsa pannakse, et lume peal kõndida) oli õues nii soe, et arvasin, et sulan sealsamas ära. (Ei mõistnud, kuidas lumi seda ei tee.) Tavaliselt seostuvad mäed ja lumi külma ja jääga, ja sellepärast panin korralikult ja kihiliselt riidesse. Nagu nali, laskus üks vend suuskadel t-särgis.

(Ikka veel vaheaeg.) Reedel sain kokku Azadéega, et jalutama minna, sest ilm oli veebruari kohta väga soe ja selge. Olen siin elanud juba märkimisväärse aja, aga ma polnud isegi tähele pannud, et samas tänavas on väike bubble tea kohvik. Ta oli sellest väga šokeeritud, seega vedas ta mu kohe sinna. Enne oli lihtne, kui ma ei teadnud, et see eksisteerib mulle nii lähedal, aga nüüd on raske mööda vaadata. Ja lisaks kõigele, ei saa ma seda praegu niikuinii tarbida, sest tugeva allergiaperioodi ajal peaksin piimatooteid vältima. Aga õnneks mulle ju meeldibki enesedistsipliini arendada…

26.02-1.03 Otto tuli külla! Ikka veel natuke veider mõelda, et ta oli siin. Näost näkku on täiesti teine tunne rääkida kui Skypes või messengeris. Läksime Anaga talle lennujaama vastu, koolis ma sel päeval polnud, et veeta võimalikult palju aega koos. Tegime “kerge” tiiru ümbruskonnas, või noh, see oli mul plaanis. Kui päeva lõpuks korterisse tagasi jõudsime vaatsin telefonist, et olime kõndinud 20 km. Järgmisel päeval läksime Gruyere´i juustuvabrikusse (,sest šokolaadivabrik oli juba kinni) ja sõime fondue´d. Liiga kiiresti jõudis kätte äraminek.

FIFDH ehk rahvusvaheline inimõiguste filmifestival. Kuna mu vahetusvanemad tegelevad mõlemad filmindusega, siis võtsime festivalist hoolega osa. Kümne päeva jooksul käisin kinos 5 korda ja nägin päris huvitavaid dokumentaale. Eriti huvitavad olid neist 2, sest 1 oli mu vahetusisa film ja mõlema kallal oli vahetusema teinud monteerimistööd. Genfis toimub kogu aeg mingit sorti filmifestival, selle kõrval tundub PÖFF kuidagi nukker, üksik.

Hetkeseis. Täna on 27.märts, õues on soe ja valge ja mul läheb hästi. Jõudsin just koorilaulust tagasi, järgmisel nädalal on meil Victoria kontserdimajas kontsert ja see tõotab tulla huvitav. Kõik laulud on inglise keeles ja enamus neist “West Side Story´st”. Mulle meeldib kooris laulda, aga mulle tundub, et minu koolis Eestis on see paremini organiseeritud, nt siin on meil kooris ainult 4 poissi ja needki pole iga kord kohal. Koolis läheb ka täitsa hästi, Eestiga ei anna võrrelda. Võrdlen seda tihti pigem vaheajaga. Ja peagi loen kooli jaoks kirjandust 3 erinevas keeles, millest ükski pole mu emakeel. (Täpsustan: prantsuse, inglise ja hispaania keeles.) Tegemist jätkub, sest 3 kuu pärast olen juba Berliinis.

 

Aitäh, et võtsid vaevaks siiani lugeda, loodetavasti on sul olnud tore päev. Äkki jaksad natuke pilte ka vaadata?

Järgmise korrani

BISOUS

bty
YFUSKICAMP
IMG_20190111_175403
YFUSKICAMP prantslaste sektsioon
bty
Meeleavaldus
IMG_20190207_121855
Nalja pärast, sest see on paljude reaalsus
IMG-20190228-WA0005
Ottoga Gruyere´is
bmd
ZAZi kontsert
bty
JURAs

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s