Midagi muud

Nagu ka pealkiri ütleb, siis üritan seekord kirjutada millestki teistsugusest. Mul on juba pikemat aega olnud peas mõte jutustada oma kogemuse teisest küljest, mida olen siiani jaganud vaid vähestega. Täpsemalt käib siis jutt “vahetusaasta raskustest”. Keeruline on seda teemat selgitada, sest iga inimese jaoks on “keerulised olukorrad” erinevad jne. Igatahes mõtlesin, et kuna olen kirjutanud nii paljudest headest kogemustest, siis saan sekka lisada ka mõned rasked hetked, et tuletada meelde, et kõik pole nii lihtne ja roosiline. Lõppu lisasin väikese “teejuhi” uutele vahetusõpilastele. (Vähemalt üritan abiks olla.)

Vahetusaastale minnes tehakse YFU Eestis korralik ettevalmistus ja see organisatsiooniga on kindel, et õpilased, kes lähevad teise riiki vahetusaastale pole üksi. Samas ei saa nad kõike garanteerida ja päris palju peab ise tegema.

Siia jõudes olin väga segaduses, ega ma sel hetkel sellest muidugi aru ei saanud, sest segadus oli liiga suur. Mulle meeldiks vahetusaastale minnes üks pikk ja üksik lennureis teha, et üleminek nii kiire poleks. Minu puhul oli see üsnagi üksik, kuid liiga lühike, sest magasin kogu lennu. Tegin vahemaandumise Soomes ja nägin eemal kaht teist YFUkat, aga kuna ma olin üksi ja nemad kahekesi, siis ei julgenud ma nendega rääkima minna. Sellele on väga veider mõelda, sest tulin võõrasse riiki, üksi…Pole sellist valikut, et olen liiga arg, et võõrastega rääkima minna. Sellest sain aru muidugi hiljem, asjad lähevad loomulikult ja omas tempos. Nendest kahest soomlasest on nüüdseks saanud mu head sõbrad. Kohver käes, läksin lennujaama ooteruumi ja kõik toimus nii kiiresti. Sain esimest korda kokku oma vahetusperega, pidin hakkama prantsuse keeles rääkima ja YFU vabatahtlikud tegid pilti. Mälestused sellest hetkest pole selged, tundub, nagu vaataksin kolmanda inimesene kõike seda kõrvalt vms. Ei oska seda tunnet hästi edasi anda.

Vahetusaastal on mitmeid etappe, mida tuleb läbida, et aru saada, et jälle üks etapp sai läbitud. Pärast kaht esimest kuud sain aru, et polnud selle ajani paljust veel aru saanud. Olin kogu aeg unine ja väga õnnelik, kui pärast kooli koju puhkama sain minna. Teadsin, et pean sõpru leidma, aga see oli keerulisem, kui tundub. Räägitakse ju küll, et kui oled vahetusõpilane, siis oled huvitavam jms, aga kui keelebarjäär vahele tuleb, siis see pole neile enam nii mugav ja lihtne ning huvi võib kaduda. Minu puhul polnud keelebarjäär  nii hull, enamasti sain igapäevavestlustest kenasti aru, aga vahepeal oli vaja küsimust korrata või ma ei osanud päris hästi ennast väljendada või ma ei mõistnud slängi…Lühidalt öeldes oli minuga keerulisem rääkida kui kõikide teistega. Nüüd saan tänulik olla kõikidele nendele, kes selle aja ära kannatasid ja minu suhtes alla ei andnud, sest nüüd olen leidnud tõelised sõbrad. See kõlab natuke imelikult, aga kui sa pead üks hetk lihtsalt uuesti alustama, siis õpid asja teise pilguga vaatama.

Isegi nüüd on vahepeal raskeid hetki, sest kõik inimesed pole sõbralikud ja mõistvad ja sõidavad teistest üle oma olemuse ja jutuga, aga õnneks minu ringkonnas pole neid palju. Ja siis veel see, et kohalikud sõbrad on mulle tähtsad, aga neil on ka omad sõbrad. Paljud on siin sündinud, kasvanud ja sõpru leidnud kogu elu, seega kui mina tahaks nendega iga hetke ära kasutada, siis nad ei näe seda samamoodi. Sellepärast on hea, et on olemas teised vahetusõpilased, kes mõistavad ja elavad läbi sarnaseid asju, ja on alati valmis kõike tegema.

Ma pole väga emotsionaalne inimene (,vist) ja ma ei nuta tihti, üritan mitte viriseda ka iga asja üle. Aga kui enne jõule polnud meil kuuske, ma polnud söönud ühtegi piparkooki ega kuulnud ühtegi jõululaulu, siis viis see meeleolu alla küll. Ja tundus, et keegi ei hoolinud sellest imelisest ajast. Oehm, kõlab jälle veidralt, kui üritan selgitada kui tugeva hoobi see üksindusele andis. Detsembri algus oli mu esimene ja siiani ainus suur madalpunkt ja sellel ajal ma ei teadnud, et üks sõber elas sama asja läbi, täpselt samal ajal. Ta on ka vahetusõpilane. Nendele, kes lahkuvad tulevikus vahetusaastale ja on sellises olukorras, siis peaks lihtsalt rääkima. Alati on võimalus, et leiad kellegi samas olukorras, koos on kergem. Raske oli see ka sellepärast, et olin hiljuti oma esimesest “segaduse etapist” välja saanud ja mul oli rohkem energiat, et lõpuks midagi teha.

Vahel on tunne nagu mind poleks või minu saavutusi ei hinnata. See ei pea olema vahetusaastal, aga siin on see lihtsalt natuke teistmoodi. Kui mulle annavad nõu inimesed, kellel pole õrna aimugi, mida läbi elan või mis toimub, ja ei saa aru, kuidas ma selle või todaga hakkama ei saa, siis see tekitab nõrga tunde küll. Usun, et vahel pole mõtet suuri nõuandeid jagada, vaid lihtsalt toetada.

Keel. Ikka ja jälle jõuan selleni tagasi. Kuna mu vahetuspere on Colombiast ja vahel on kodus kuulda hispaania keelt, siis saan aru nendest, kes valisid oma sihtriigiks maa, mille keelest neil aimugi polnud/pole. Algus pole lihtne, seda ei tasu oodata. Natuke aega on okei, kui jutust aru ei saa, aga kui see on nii 24/7, siis tekib jälle nõrga tunne ja madalseis. Olen selle läbi teinud, ilmselt mitte nii jõhkralt kui mu osad kaasreisisellid, aga lõppkokkuvõttes on tulemus seda väärt. Uute keelte õppimine ja mõitsmine on maagline, uskumatu.

(Oma vahetusperega jätkates.) Augustis, 2 nädalat enne ärasõitu sain YFU kirja sellest, et mulle leiti ajutine vahetuspere. Ajutine tähendab seda, et paariks nädalaks või kuuks? Ma ei teadnud ja ei julgenud küsida ka. Tegelikult polnud küsimus minus, vaid teistes faktorites, mis lõpuks muutusid ja ma sain jääda. Minu ajutisest vahetusperest sai mu pere ja ma ei saaks õnnelikum olla. See on uskumatu, kuidas mul nendega vedanud on. Seega ei tasu muretseda, peab lihtsalt piisavalt kannatust olema, et see imeline meil ära oodata. Usun, et sellised asjad on lihtsalt ette määratud.

Võib kõlada naljakalt, aga kaalutõusu pole kerge taluda. See on täiesti loomulik, eriti Šveitsis, aga seda mõtlen vaid hetkeni, kus hommikul valitud riided väikesteks osutuvad. Voila, see lihtsalt on nii.

IMG_20190207_121855

Lihtne tõde.

Kõige tähtsam! Ei tasu oma aastat võrrelda kellegi teise omaga!! Iga riik, kultuur, keel, õpilane, aasta, kogemus…on erinev ja pole mõtet vaadata ja mõelda, et kas see on parem või halvem kui teistel. Enne siia tulemist, ma ei tahtnud tegelikult ühtegi blogi lugeda, sest kartsin, et see tekitab kujutluspilte, mis ei pruugi täide minna vms. Seega on kõige tervislikum elada läbi ainult oma kogemust!

 

Väike kokkuvõte tähtsate punktidega ehk uute vahetusõpilate teejuht!! (Kõigest ei rääkinud, aga need on ju ilmselged :/)

  • Kui alguses kõigest aru ei saa, pole hullu, ajapikku lähevad asjad selgemaks
  • Sõbrad on olulised ja proovi leida need õiged
  • Madalseisu ajal leia oma sõbrad ja ürita mitte Eestiga ühendust otsida
  • Usalda oma vahetuspere, nad on sind valinud
  • Ära tekita illusioone
  • Üsna palju peab ise pingutama ja tegema, aga lõpuks on see seda väärt
  • Ürita (nagu mina) pidada blogi või märkmikku või midagigi, sest ausõna, olgu sul superaju või ei, sa unustad
  • Keelega pole lihtne harjuda, aga rääääägi ikkagi, vigadega. Sa teed palju vigu, räägi edasi
  • Tee palju pilte ja naudi väikeseid hetki
  • Mine vahetusaastale!

 

Nagu ma ütlesin, siis “üritan oma blogiga” ka kuhugi jõuda. Käes on mai. Ma olen ikka veel segaduses. Vabandust, aga kas praegu ei peaks veebruar olema?!

Eks mul on jäänud teha veel viimaste kuude põhisündmuste kokkuvõte ja adieu.

Mõtlesin, et oleks ju tore teha üks väike “pärast vahetusaastat” kokkuvõte. Eks näis.

 

Võibolla oli see postitus liiga segane, minu siirad vabandused. Eesti keeles kirjutamine pole mul enam nii tugev kui varem.

BISOUS

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s