Lõpp läheneb

ja polegi midagi teha. Juba vähem kui 2 nädala pärast pean minema rongile, et sõita Zürichisse, kust lähen lennukile, et minna Berliini. Berliini kõrval toimub viimane ja hiiglaslik Euroopa vahetusõpilaste seminar, et aastale punkt panna. See saab kindlasti vahva olema, pluss seal on meid kokku umbes 400-500, aga ikkagi on raske oma “Šveitsi eluga” hüvasti jätta. Viimased nädalad pole ma üldse magada saanud, sest kui üks hetk üles ärkan ja mõte jooksma läheb, siis on uni igaveseks kadunud. See on selline veider kahe vahel olek, kus saan osaliselt aru, mis toimub ja teisalt pole aimugi, et aasta on peaaegu läbi. Kas see kunagi üldse kohale jõuab? Alles üks päev rääkisin Anaga (vahetusemaga), et ilmselt pole mulle ikka veel kohale jõudnud, et elan Šveitsis jne. Ja nagu ikka, hakkasin vaatama, mis mu listis veel külastada on viimasel hetkel, seega viimasel ajal üritan võimalikult vähe aega kodus veeta. Ja kuna olen ju juba peaaegu kodus (Eestis), siis räägin teiega (oh mu sõbrad, eestlased) hiljem: mõtlesin, et nüüd pärast seda postitust eesti keelt enam mõnda aega ei kasutaks. Eks näis.

AGA

Õnneks kasutasin kevadkuud hästi ära. Nagu ikka, panen siia kirja mõned tähtsamad sündmused. Viimane kord kirjutasin midagi koorilaulu ja kontserdi kohta. SEE. KONTSERT. OLI. I M E L I N E. või noh, mulle täitsa meeldis :). See oli väga emotsionaalne. Ja kui nägin, et sõbrad ja pere olid kuulama tulnud, siis see oli lihtsalt maailma parim tunne. Eriti kuna see oli esmaspäeva õhtul ja kõik olid väsinud.

Nii. Vahepeal on toimunud 2 YFU laagrit, käisin Zürichis, Montreux´s, mägedes Šveitsi Itaalia poolel, Aet käis külas, käisin sõpradel külas, nad tulid siia ja tegime kooki, natuke aega veetsin koolipingis ka, käisin Maison Cailler´s, muuseumiteööl………..

Kuna keegi ei jõua lugeda detailset kirjeldust kõigest sellest ja mul pole aega nii palju kirjutada ka, siis valisin täpsustamiseks ainult mõned.

1.YFU laager oli vabatahtlik ja kuna see toimus Zug´is, mis on Zürichi kõrval, siis läksin päev varem sinna, et natuke linna uudistada. Rongiliiklus Šveitsis on väga hästi korraldatud ja saab minna kõikjale, kuid see on kallis. Liiga kallis nagu ikka. Seega oli palju kasulikum teha 2 ühes, ega ma liiga kurb nagunii polnud, et üks päev kooli ei saanud minna. Kuna laager oli vabatahtlik nagu juba mainisin, siis oli meid üsna vähe, aga lõbus oli nagu tavaliselt. Selle idee oli veelkord tutvust teha erinevate “swiss” asjadega, nt maadlus. Ja nii me siis maadlesime, see oli kohutavalt naljakas. Öömaja, kui seda saab selleks nimetada, oli üks puutöökoda, kus me liigutasime laudu ja magasime põrandal. Alguses see ei tundunud just kõige ahvatlema plaanina, aga lõpuks oli seegi okei. Õhtuprogrammi kuulusid mängud ja võistlused kahe võitskonna vahel ja lõpetasin kook juustes ja näos ja riietel. Järgmisel päeval läksime kirikusse, et kuulata joodeldamist ja elasin terve teenistuse šveitsi saksa keeles üle, olin väga uhke, see polnudki nii paha.

2.YFU laager oli kohustuslik, et saada juhiseid, kuidas aasta lõpetada. Ja see oli ka viimane kord, kui nägime saksa poole omadega. Kui olime töötubades, siis õhkkond oli tavalisest palju nukram ja passivsem, eks me kõik hakkame midagi taga igatsema. Õhtu lõppedes avasid vabatahtlikud baari, sest meeldetuletus: siin on õlu, siider, vein lubatud alates 16! Ja meil toimus väike bailar vannitoas. See kõlab kahtlaselt (ja nii see ka oli), aga selles majas polnud mujal võimalik valju muusikat kuulata. Ning siis oligi aeg teha kalliring, et hüvasti soovida. See polnudki nii keeruline, kui arvasin, aga ma ei ole valmis seda tegema sõpradega prantsuse poolel või Genfiga.

Praegu on mul veidi vastuoluline olukord, sest koolis on ainult eksamid ja ma saaksin teha asju sõpradega, aga…nad õpivad ja kordavad ja õpivad jne. Isegi kui ma ei leia mitte midagi mingi eksami puhul korrata, suudavad nad ikka kõik hullult stressis olla ja õppida terve päeva. Nad on erilised ja kallid, võtaksin nad kõik Eestisse kaasa. Lõpetasin eksamitega eile, teistel on teha veel saksa keel, millest mina õnneks vabastuse sain. Ja kuna täna (,reede 14.06) on naistemarss ja manifest terve päev, siis see on kõigil vaba. Kuna ilmad on soojad ja õhtud valged, siis inimesed on palju aktiivsemad ja rõõmsamad. Eile õhtul, pärast eksameid toimus “väike grillipidu” (u 40 inimesega) järveäärses pargis. Nüüdseks olen juba harjunud teist tüüpi pidudega, kus mängib hispaaniakeelne muusika ja “tants kestab veel”, aga eilne oli ka täitsa vahva. Pluss, olen terve aasta (väikeste eranditega) olnud taimetoitlane, seega grill-liha…ohlala

Ja siis eelmine nädalavahetus käisime Šveitsi itaalia poolel, mis on lihtsalt imeline. See on uskumatu, kuidas mu sõbrad, kes elavad siin sünnist saati, pole sinna kunagi sattunud. Tõsi ta on, et autoga läheb sinna u 5h, aga kuna meil käis disko peaaegu terve tee, siis aeg möödus kiiresti. Ööbisime mägede vahel ühes ilusas kivimajas, aga enamus ajast veetsime Locarnos, mis on Tessin´is üks tähtsamaid linnu. Järve ääres kõndides on täpselt selline tunne nagu oleks Horvaatias. Sõitsime vesijalgrattaga ja ujusime. Üks ilusamaid paiku Šveitsis, see on kindel.

Piltide lisamine võtab alati üsna kaua aega, seega teen pärast seda veel ühe viimase postituse ainult piltidega.

Mulle tundub, et on aeg lõpetada, seega ütlen kõige suuremad tänusõnad neile, kes minuga siin ja seal kaugel kaasa reisisid ja toetasid.

See seiklus hakkab päriselt lõpule jõudma.

Näeme juba varsti, Eestis!

BISOUS, bisous