Ja viimaseks ta jääbki

Hei, nüüd siis juba Eestist.

Mul on olnud piisavalt aega, et mingite asjade üle mõtiskleda, aga ega see kerge pole. Lahkumine polnud lihtne.

Põhjus, mis oma viimase blogi täna avaldasin on see, et tänasega saab 2 kuud Eestisse naasmisest.

Viimane kuu oli kõikidest kuudest kõige kiirem. Täiesti uskumatu, kuidas üks hetk polnud enam 1 nädalatki alles (,mitte et ma ise sellest aru oleks saanud). Viimane kuu tegin kõike, nägin inimesi ja üritasin mitte kodus liiga palju olla.

Mai lõpus sai kool ametlikult läbi, sest siis algasid eksamid. Eksamid mitmuses, sest need olid kõikides ainetes (v.a kunstis). Kuna minu hinded nagunii ei lugenud, ei hakanud ma oma vabadest päevadest liiga palju aega kordamisele kulutama, v.a juhtudel kui kordasin sõpradega koos. Minu koolis on keskmiselt 40% esimese aasta omadest, kes peavad jääma kordama või koolist lahkuma. Seega need viimased eksamid olid osadele viimaseks õlekõrreks, millest haarata (mitte just liiga hea idee, kui minu arvamust küsida).

Arvan, et parim päev terve aasta jooksul oli viimane, kõige viimane pühapäev.  Olen sellest viimasest päevast juba nii paljudele rääkinud, aga põhiline oli veeta viimased hetked kallite inimestega. Mu kaks parimat (šveitsi) sõbrannat, mu pere ja sugulased ning Paula (ecuadorist) ja Luca olid viimased inimesed, kellega tahtsin koos olla, teiste sõpradega olime juba varem hüvasti jätnud. Kui öö kätte jõudis ja nad pidid lahkuma voolas pisaraid ja ,kuigi ma pole kunagi olnud kalliinimene, ei tahtnud ma neid ega nemad mind lahti lasta. Sellega tuleb meelde midagi…:

YOU BUILD A LIFE FOR 16 YEARS AND YOU LEAVE IT FOR 10 MONTHS.                                YOU BUILD A LIFE FOR 10 MONTHS AND LEAVE IT FOREVER.

WHICH ONE IS HARDER?

Eks ma alati “sain sellest aru,” aga ta tähendus on nüüd kuidagi muutunud.

Šveitsist läksin Berliini lennukiga, mis väljus Zürichist (rongiga u 3-3.5h vahemaa). Hommikul oli äratus liiga varajane, eelmisel õhtul kui sõbrad ära saatsin, pidin kohvri pakkimise ära lõpetama. Kõige. halvem. otsus. üldse. on. pakkida. kohvrit. viimasel. hetkel. kui. tuleb. terve. elamise. kaal. vähendada. 23. kg. peale. Miks ma pole sellest juba õppinud? See öö magasin 3h ja ega Berliinis ka nüüd juba harjumuspärast 8h und kätte ei saanud. Seal oli just kuumalaine ja enamus päevi saime 38 kraadi sees kõrbeda. Üritus ise oli vahva, võibolla oleks see võinud natuke lühem olla (kestis 5 päeva). Viimane öö ei maganud vist keegi, sest kõikidest riikidest inimesed läksid ära eri aegadel ning tuli öelda viimased hüvastijätud. Olin oma soome ja türgi sõpradega ning ajamöödumisest sai aru päikeseloojangu ja -tõusu järgi (jaanipäeva paiku->pime oli kõigest tund või 2). Meie, eestlased läksime bussiga, kõik magasid. Terve bussisõit oli väga vahvalt korraldatud, aga eriti põnevaks läks siis, kui Lätis (Eesti piirist u 30min kaugusel) peatusime MERE ÄÄRES. Sel hetkel jõudis kohale, et ma polnud merd näinud üle 10 kuu ja kui rahustav on vaadata silmapiiri nii, et mingid mäed ei tule vahele! Üle pika aja! Aga Eesti piir…tulime kõik bussist joostes välja, tegime murule suure ringi ja laulsime hümni. Kas oleks veel midagi eestlaslikumat? Sellest hetkest Tallinnani olid emotsoonid nii sassis, et naersime, nutsime, laulsime, pühkisime pisaraid ja naersime vahetpidamata.

Ja siis nägime peresid, sõpru ja kõiki, kes olid bussile vastu tulnud. Ilmselt siin pole kommentaarid vajalikud.

Järgmisel hommikul ärkasin ja olin kuidagi veidralt ärevas tujus. Mind häiris tunne nagu ma poleks kunagi ära käinud, et kogu mu seiklus oli vaid unenägu. See tunne on siiani kuskil kuklas alles. Õnneks olid mu sõbrad mulle kirjutanud ja nädala möödudes hakkasin nende soove/lugusid tasapisi lugema, tõeline pisarakiskuja. Nad jäävad südamesse.

Juttu täiendavad (ja tõendavad) pildid leiad eelmisest postitusest.

Tahan tänada kõiki, nüüd siis viimast korda, kes olid alati olemas ja toetasid. See suur seiklus sai läbi, aga see jääb alati parimaks ning südamesse alles.

Aitäh

BISOUS